Lugeja: juurtetu inimene võib äärmuslikul juhul liituda terrorirühmitusega

Iga inimene vajab oma lugu, identiteeti ja juuri. Foto: PantherMedia / Scanpix

Koidulaulik Lydia Koidula ei õpetanud oma lastele eesti keelt, selgus eilsest loost tema tütre Anna Michelsoni elu kohta. Meie toimetaja Dagmar Lambi samateemalise eilse arvamusloo peale pani oma mõtted kirja ka lugeja, kes leiab, et iga inimene vajab oma identiteeti ja juuri.

Olen Dagmariga väga nõus. Mida tahaksin veel lisada?

Iga inimene vajab oma lugu, identiteeti, juuri. Kui tal neid pole, siis asendab ta need millegi muuga. Äärmuslik (aga mitte võimatu variant) on kas või mingi terroristliku rühmitusega liitumine. Sest neil seal on väga kindel lugu ja identiteet välja pakkuda.

«Maailmakodanik» kõlab minu jaoks üha õõnsamalt. See oleks justkui inimene, kes liigub kogu aeg sinna, kus tal on mugav. Kui palju ta aga ise panustab sellesse, et nendes kohtades elu ilus püsiks?

Paljud räägivad, et elavad küll välismaal, kuid tulevad ehk vanaduspõlves Eestisse. Aga kas on enam, kuhu tulla? Kes hoiab seni Eesti Eestina?

Me oleme nii harjunud, et tänapäeval on kõigil õigus midagi saada. Aga kes on andja rollis?

Lapsevanemaid, kes arvavad, et korralik eesti keel pole vajalik, on siin Eestiski. Mitmed loodavadki, et lapsed lähevad välismaale. Parema elu peale.

Tunnete vahetamine peenrahaks? Liiga karmilt öeldud?

Võib-olla on see põhjus, miks paljud asjad meil ehk ei parane. Inimesed ei näe vajadust siin parema elu eest võidelda. Saab ju mujale minna. Mitte kunagi varem pole minek nii lihtne olnud.

Loomulikult ei käi see kõigi kohta. Loomulikult tahavad inimesed välismaal kogemusi ja haridust saada. Loomulikult tahavad kõik paremat elu. Inimlik.

Mis sellest lõpuks välja tuleb? Kes teab.

Paratamatu on ka see, et kui noor vallaline inimene läheb välismaale, siis kohtab ta just seal oma teist poolt. Ja jääbki sinna. Sagedamini vist jäädakse sinna kui et tullakse perega Eestisse.

Kodumaa-armastus on midagi ilusat. See paneb inimese pingutama, hoolima, pakub tuge ja lohutust. Miks hakkavad inimesed elus just rasketel aegadel oma tausta ja päritolu üle mõtlema? Sest see peaks andma pidepunkti.

Ma tean, et minu jutule võib igas osas vastuväiteid tuua. Aga ehk ongi see teema, mis vajaks rohkem tähelepanu.