Paljud on lugenud või kuulnud metafoori, et enne tuleb täita enda tass ja siis saab alles teisele jagada või – lennukisõidu variandis – et enne tuleb endale hapnikumask pähe tõmmata, seejärel saad teisi aidata. Enesekehtestamine on tuntud ja sotsiaalselt soovitav sõna. Aga ometi on hea kasvatus ja viisakus oma töö nii hästi teinud, et reaalses elus me tihti ei julge isegi öelda, et me vett või hapnikku soovime.
Nii mõtlevad meist paljud, et nõudlik olla ja endast rääkida ei ole kena. Hea tuleb olla ja teistele mõelda. Endale midagi soovida, selgelt oma tahtmisi ka välja öelda on isekas ja lapsik. Kardetakse, et kohe võib tekkida konflikt ja sellest tuleb iga hinna eest hoiduda. Naised kalduvad paraku nii sagedamini mõtlema, sest meestele on enesekehtestamist ja ka selle agressiivseid variante läbi aegade sobivamaks käitumiseks peetud. Niisiis loodetakse, et ehk teised on piisavalt tähelepanelikud ja märkavad kuidagi ise – eriti meie lähedased.
Ja meil on ka hirmud. Kardame, et meist pöördutakse ära, kui enda pärisolemuse avame – kui ütleme, mida tõesti vajan ja soovin, siis ma võib-olla enam ei meeldigi. Me kardame olla haavatavad, kui oma soovidest räägime, sest avaldame midagi tähtsat enda kohta, anname olulist infot ja taganeda on keeruline. Võib-olla kardame koguni süüdistust valetamises, sest alati saab keegi öelda, et aga ise sa ju tahtsid seda, kuidas sa nüüd ümber mõtlesid. Vahel ei julgeta oma soove selgelt välja öelda ka hirmus, et ei arvata end oskavat hakkama saada, kui soovitu saavutataksegi. Ebakindlus: on see nüüd ikka päris see, mida tahtsin? Kas tulen uue olukorraga toime? Kui soovitu saavutan, siis mis edasi? Enda vajadustest ja soovidest teatamine viib meid mugavustsoonist välja, uude olukorda, kus meie vastutus on suurem – sest ise me justkui seda soovisime. Tihti on kuskil hirm, et järsku mu tahtmised ja ootused olid läbi mõtlemata, võib-olla tuleb mingi jama, millest ma teadlikki polnud.
Kuskil on meist paljudel ka tunne, et vajadus mingit asja küsida teeb selle vähem väärtuslikuks, eriti kui tegemist on hoolimise ja armastusega seotud käitumistega, meie lähedastega. Tülitsedes on küllap paljud kuulnud või ka kasutanud etteheiteid stiilis, et «sa teed seda, sest ma ütlesin sulle, et tee, mitte et sa ise tahad, ja sa ise ei tahagi ju ja ei hooli», millele on teisel väga keeruline midagi adekvaatset vastata. Aga kõik inimesed mõtlevad ja näevad maailma ju erinevalt – ka kõige lähedasemad. Mis meile tundub enesestmõistetav, ei pruugi neile pähegi tulla ja seda mitte põhjusel, et me ei lähe neile korda. Kui keegi on valmis meie selge soovi peale midagi teistmoodi tegema, enda mingit harjumust muutma ja selleks pingutama, siis see on ju väga väärtuslik, väga eriline asi, kas pole?
Tegelikult on oma vajaduste selge väljendamine samavõrra teiste kui meie enda huvides. Pidev telepaatia ootus (miks nad ometi aru ei saa, mida ma soovin) mürgitab suhteid. Vahel püütakse enda arust kuidagi viisakalt ja kaude mõista anda, aga kui teised ikka ei taipa, siis tekib lootusetusetunne ja kahtlus, et teine ei hooli. Peame teist isekaks ja ennast salakesi võib-olla ka, et üldse julgeme eeldada, et teine meie mõtteid loeb ja julgeme seda soovida. Kui arvame, et teise vajadused on rohkem olulised, siis ega meie omad sellest ei kao. Nende täitmata jäämine võib viia kroonilise pahameele, põlguse, ärrituseni. Kui paarisuhtes tekivad tihti justkui tühjast tülid, valitseb pidev pinge või ärevus, siis on päris kindel, et ühe (aga tegelikult sageli mõlema) poole mingi oluline vajadus on sõnastamata jäänud.
Kui me väljendame ise oma soove ja ootusi selgelt, siis me anname teisele poole võimaluse ka ise seda teha. Omaenda käitumisega näitame, et just avatud jutt on suheldes sobiv ja õige. Kui aga elukaaslane või hea sõber kahtleb, siis saame ka otseselt innustada. Paljudel inimestel võibki olla tunne, et see on ikka nagu mingi imelik kasutusjuhendi tegemine, isekas tingimuste seadmine. Ent ometi on see abiks. Pealegi, sellist oma vajaduste ja ootuste nimekirja koostades saab ka endas paremini selgusele jõuda. Ja kui teine pool vaatab meie «kasutusjuhendit» ja ütleb, et ei, temale see ei sobi, siis saame mõelda, kas ikka tasub sellist suhet – olgu tegemist töö- või eraeluga – jätkata.
Kuidas siis enda ootustest ja vajadustest rääkida?
Esiteks võiks mõelda toonile ja kõneviisile. Rahulik, sõbralik, kindel jutt paneb teise kuulama. Allaheitlik, vabandav või sõjakas aga sihile ei vii. Abiks võib olla see, kui tõsisema taolise vestluse puhul on enne olulised asjad üles kirjutatud ja vestlus läbi mõeldud – seda nii tööjuttude kui lähedastega peetavate jutuajamisega puhul. Kindel kõneviis – «ma tahan...», «ma vajan...», «mulle meeldib, kui sa teed...» – on parim variant, aga kui see tundub hirmutav, võib kasutada ka tingivat kõneviisi («mulle sobiks», «kas sa palun teeks....»).
Mida lähedasem inimene, seda olulisem oleks vajaduse juurde öelda ka sellega kaasnev tunne. «Olen väsinud ja tahan nüüd ära minna» või näiteks «See plaan tekitab minus segadust. Mulle meeldib rohkem, kui me teeks seda asja hoopis niimoodi». Tundesõnade osas tuleb olla ettevaatlik – ärritunud, vihane, kõrvalejäetud, pahane – need on väga tugeva negatiivse värvinguga sõnad ja teine pool võib tajuda seda rünnakuna.
Kui räägime kallimale või kodus elukaaslasele oma soovidest näiteks suhtega seoses, oleks mõistlik olla väga selge, lausa detailne. Alustame ühest-kahest käitumisest, mida teine võiks muuta ja saaks muuta nii, et see poleks liiga keeruline. Kui koormame teise poole oma soovidega üle, võib see tekitada temas abituse ja lootusetusetunde. Paar selget soovi, mille peale teine võiks mõelda, et see on täitsa tehtav ja mõistlik, on parem variant. Segadusse võib ajada, kui me räägime, et mida teine inimene vähem võiks teha. Selle asemel, et öelda «ma soovin, et sa poleks nii lohakas», võiks kasutada varianti «mulle meeldiks, kui sa paneks oma sokid ise kappi».
Et saada enesekindlust sellisteks juttudeks juurde, meenutage, kui julge te olete olnud teistes eluvaldkondades. Kas olete tööl sõna võtnud ja enda valdkonnast või olulisest probleemist rääkinud? Meenub mõni lastevanemate või korteriühistu koosolek? Olete kuskil kellelegi reegleid seletanud? Keerulised vestlused, mida olete pidanud ja millest on jäänud hea tunne? Esimese ropsuga võib tulla mõte, et polegi kuskil selliseid vestlusi või sõnavõtte olnud – kui nii, siis kutsuge meenutamisel abiks mõni kauaaegne tuttav või sõber.
Uskuge, et mõlema poole soove arvesse võttev lahendus on võimalik – selleks ongi kriitiline vajadused välja öelda. Klassikaline näide sellest, kuidas oma vajadustest mitte rääkimine küsitava tulemuse annab, on lugu kahest õest ja apelsinist. Kumbki õde tahtis apelsini omale aga et mitte tülli minna, jagati apelsin pooleks. Kui õed köögi eri nurkades toimetama asusid, viskas üks õde minema apelsini sisu, sest tema tahtis vaid apelsini koort sukaadi tegemiseks. Teine viskas minema koore, sest tema tahtis apelsinist mahla.
Kõige olulisem aga on meeles pidada, et telepaatiale loota ei saa ja kõik inimesed on erinevad. Enda vajadustest tuleb rääkida ja teiste omi julgeda küsida. Ja kui me muidu enda soovidest rääkimist ikka isekaks peame, siis mõtleme lastele. Kui me ei julge endast rääkida, siis ei õpi seda nemadki. Õpivad katsetama mõtetelugemist või oskavad vaid agressiivselt oma tahtmist nõuda. Aga oma lastele me ju tegelikult ikkagi soovime, et nad julgeks ülemuse käest palka juurde küsida ja julgeks öelda «ei» soovimatule ligitikkujale?