Dagmar Lamp: kas meie lastele üldse on vaja eestlust?

Dagmar Lamp Foto: Liis Treimann / Postimees

Täna ilmus meie nn ajaloonaiste artiklisarjas lugu Lydia Koidula tütrest Anna Michelsonist, kelle saatuse kohta oli mul põnev, aga ka kurb lugeda. Mõtlesin tema elule ja uskumustele ning see hakkas kajama ka tänapäevases võtmes. Kas tõesti on isamaa-armastus midagi, mis ei tule kaasa verega, mida ei peaks üleliia ülistama? Tänases maailmas oleme kõik globaalsed kodanikud, ehk peaks oma lapsigi selles vaimus kasvatama ning patriotismi iganenud vaadete riiulisse suruma?

Mul on üks tuttav, kes elab juba ligi kümme aastat välismaal. Eestlane. Laps on tal ka, lapse isa on teisest rahvusest, perekond elab koos hoopis kolmandas riigis, mis pole kummagi kodumaa. Nende laps räägib ainult asukohariigi keelt, ema- ja isakeelt praktiliselt üldse mitte. Kui kunagi uurisin, mis on küll selle põhjenduseks, et oma lapsele mitte eesti keelt õpetada, sain minu jaoks segase selgituse selle kohta, et «siis isa ju ei saa aru, mis me omavahel räägime» ja «eesti keelt ei lähe ju niikuinii vaja, me ei koli kunagi tagasi».

Minu jaoks on tegemist sügavalt arusaamatu põhimõttega, kasvatusmeetodiks ma seda isegi ei nimetaks. Ma püüan mitte selle pere eluvalikuid kritiseerida, aga pigem tõstatab see küsimuse kõigi nende teiste sadade perekondade kohta, kes elavad Eestist väljaspool ning on omaks võtnud asukohariigi kultuuri, keele ja eluviisid, seejuures püüdes unustada seda, kust nad tulevad. Selge see, et kohanema peab, see on multikultuurse ühiskonna alustala. Aga mis hinnaga see kohanemine tulema peab? Kas oli õigus Anna Michelsonil, kes identifitseeris end sootuks venelasena, kuigi elas Itaalias, isa oli tal sakslane ja ema, Lydia Koidula, meie Koidulaulik, rahvusliku ärkamisaja üks suurimaid kangelannasid?

Michelsoni elulooga tutvudes paljastus mulle sootuks kurvem pilt – ei olnud ta lõpuks ju kuskil oma. Omadele võõras, võõrastele võõras. Kas samamoodi tunnevad end ehk lõpuks need lapsed, kelle eest on vanemad teinud ära otsuse mitte neid oma juurtega tutvustada, mitte neile kaasa anda väärtuslikku pärandit, arusaamist eestlusest, Eestist ja eesti keelest? Kuidas üldse mõni lapsevanem saab sellise otsuse teha, mis toimub tema hinges, milline peab olema oma kodumaas pettumise määr, et midagi head selles pärandis ei nähta, mitte midagi edasi anda ei taheta, midagi ei väärtustata, kõigest tahetakse lahti ütelda? Ning kui nii, siis kelle otsa peab vaatama – lihtne on ju süüdistada riiki, kiivas ühiskonda, ekrekaid ja oravaid, Keskerakonda ja madalaid palku, kehva suusailma ja kuivanud saia, vihast naabrimutti ning joodikust vanaisa. Aga tegelikult, kelle otsa me tegelikult vaatama peaksime?

Ehk ikka iseenda otsa, mis?

Ma arvan, et täna lähen ma koju, me otsime tütrega välja pildialbumid ning ma jutustan talle lugusid tema kadunud vanavanematest, loeme mõned luuletused ja teeme eestikeelsete palade saatel vahva tantsupeo. Ma ei tahaks kunagi, et mu laps peaks tundma, et ta ei kuulu.