«Without a smile you are never fully-dressed!» – «Ilma naeratuseta pole sa kunagi korralikult riides!» ütles hiljuti välismaalasest vestluskaaslane naeratades, kui juttu tuli tema Eesti-muljest. Daam kuulub rahvusvahelisse äri- ja ametinaiste föderatsiooni IFBPW, mille liige on ka Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon.
Kodusest keskkonnast kaugemale vaatamisest on alati kasu ja seda annab ka seotus rahvusvahelise ametiliiduga. Näed seda, mida kodus muidu ei märka. Või ei märka sellepärast, et oled harjunud, leppinud, käega löönud. Tollelgi korral väljendas kaugemalt tulnud külaline viisakalt arvamust, et Eestis ollakse naeratusega erakordselt kitsid. Kui tema leebelt öeldud lauset väljendusrikkamalt tõlkida, siis võib öelda, et meie siin käime ilma naeratuseta ringi sama hästi kui poolpaljalt!
Mis te nüüd, kellel siin aega naeratada! Meil on ju alalõpmata kiire! Meie väike, aga tubli riik peab aina arenema, edasi liikuma, end tiigriks kujutledes hüppama, suuremate ja tugevamatega võidu jooksma ja – võitma! Naeratus tundub LIIGA lihtne, et sellega võiksid poliitikud, veel vähem aga väetid tavainimesed, tähtsatele üldriiklikele ülesannetele kuidagimoodi kaasa aidata!
Ja ometi vastas Kristina Šmigun-Vähi, kelle EENAga eelmisel aastal Aasta Naiseks kroonisime, teles esinedes saatejuhi küsimusele, kuidas oleks tema arvates võimalik meie ühiskonda paremaks muuta, pikemalt mõtlemata üheainsa sõnaga: «Naeratades!»
Lihtsus arvatakse võrduvat geniaalsusega ja geniaalne olevatki lihtne. Võib-olla on sama ka naeratusega?
Teeme proovi! Igaüks omaette ja eraldi, aga kuna päris üksinda naeratada oleks pisut tobe, siis ikkagi kellegagi koos, kellelegi. Kõigepealt tasub ringi vaadata omas kodus. Esimene pilk peeglisse, naeratus kenale ja targale inimesele, keda siiralt armastad – iseendale. Kui ringi vaatad, selgub, et peale su enda on kodus päris mitu inimest, kes naeratust väärivad – armas mees, laps või lapsed –, ja tundub, et su naeratus paitab kassi või koeragi. Kui kellelegi helistad, siis tasub rääkides naeratada. Selgub, et naeratusel on koguni oma hääl olemas – su naeratus on telefonis teisele poolele kosta!
Õue või tänavale astudes laieneb naeratusekatse objektide valik tunduvalt. Esimene vastutulija, mis sest, et võhivõõras, aga sina naeratad! Parasjagu sõidab maja ette prügiauto ja sa naeratad prügivedajale, kes teeb tähtsat tööd! Istud autorooli ja naeratad, mis siis, et sajab lörtsi või on lumemöll!
Vöötraja ees peatudes naeratad jalakäijale, kuigi sa pole teda varem elu seeski näinud. Tööle jõudes naeratad sekretärile, teistest kolleegidest rääkimata. Päevast koosolekut alustades tõstad suunurki kõvasti ülespoole ja mõtled tõsisele teemale laheda sissejuhatuse. Õhtul naeratad marketi kassaneiule, mis siis, et su järel on pikk järjekord. Naeratus ei nõua sekunditki lisaaega, võib aga kassasaba liikumise kiirust hoopis tõsta, sest sinu naeratus peegeldub, andes teenindajale tuju ja jõudu juurde.
Huvitav, kuidas sa end sellise treeningupäeva järel õhtuks tunned? Võib-olla veidi tobedalt? Suunurgad on tõstmisest krampis? Imelik tunne?
Egas muud, kui EENA kutsub naeratust katsetama. Ja et algus oleks kergem, siis naeratuskatse esimene päev võiks olla sõbrapäev. Asi see siis sel päeval ette kujutada, et meie, nii vähe või palju kui meid siin Eestimaal on, oleme omavahel sõbrad. Olgu see algul kas või illusioon või pelgalt soovunelm.
Vähemasti sõbrapäeval ei kõlba ometi poolpaljalt välja minna. Ikkagi ju alles veebruarikuu!