Moodne naine: kallis eks, ära ütle mulle tere!

Foto: SCANPIX

Käisin paar nädalat tagasi oma kunagises kodulinnas peol ja nägin seal oma tolleaegset elukaaslast. Eks seda oligi oodata, ma natuke teadsin juba ette, et meie tollase seltskonnaga napsu võtma minnes on šansid teda kohata suured. Küll aga polnud ma valmistunud selleks, mis edasi juhtus. 

Vaadake, minu elufilosoofia on selline, et kes tagasi vaatab, muutub soolasambaks. Ma ei näe mitte mingit põhjust heietada minevikusündmuste või -kallimate teemadel, ma elan ikka näoga ettepoole. Nii saab elada juhul, kui olla täielikult veendunud, et see, mis tuleb, on parem sellest, mis oli. Aga kui sa oled minusugune perfektsionist, tööloom ja ülesaavutaja, siis mis küsimust siin ollagi saab? Loomulikult on mul praegu parem elu, töökoht, kallim ja iseloom, kui oli kümne aasta eest. Ning kui ma kümne aasta pärast sama ei saa öelda, siis palun, andke mulle üks meenutav kõrvakiil.

Kuigi ma olen kassiinimene, on tore teada, et keskmine koer unustab temaga juhtunu keskmiselt kahe minuti jooksul. Oi, kuidas ma kadestan neid koerasid, sest, kuigi ma olen keskmisest tublim mineviku unustaja, tunnen sellest hoolimata ära oma eksid. Ja selles ei ole kahtlustki, et nemad mitte ei tunne mind ära, vaid võtavad ikka vaevaks vahel meile saata, sünnipäeva puhul tervitada või läbi ühiste tuttavate end meelde tuletada. Nagu ei oleks nende maha jätmine olnud piisav vihje selle kohta, kui väga ma neid oma ellu enam ei taha. 

Niisiis, olin ma suurel peol ja nägin juba õhtu alguses, et mu kunagine kallim saabus. Lootsin küll, et pääsen igasugusest kontaktist, aga kui inimmass meid ikkagi kokku lükkas, võtsin end kokku ja tervitasin viisakalt, et kohe jälle jalga lasta. Ja mida tegi tema? Hakkas minuga juttu rääkima! Heietama oma uuest töökohast, meie vanast korterist ja tema ema kassist, kellele ma omal ajal vahel pai tegin. Ma olin totaalses šokis, oleksin oodanud enne igat mõõtu skandaale, kui niisugust sõbralikkust.

Eksidega suhtlemisega on see asi, et ükskõik, kui normaalset nägu teha, normaalsusest pole siin haisugi. Esiteks, mõtlesin ma oma klaasi tagant naeratades, on see inimene mind väga palju nii alasti kui väga alasti näinud, rääkimata siis kõigest muust intiimsest, mis me koos korda saatsime. Nüüd rõõmsalt nägu teha, et midagi pole olnud, on lihtsalt valetamine. 

Teiseks aga on ju ilmselge, et midagi pidi halvasti minema, et suhe lõppes. Me kas petsime, olime alatud, ebameeldivad, kiuslikud, ükskõiksed või kõike seda üheskoos. Me ilmselt sõimasime teineteist neil viimastel kriitilistel nädalatel, muutusime väiklaseks ja kahetsesime üldse kunagi kokku saamist. Lahkuminekud on koledad ja teha nüüd mõned aastad hiljem nägu, et enam pole muud alles peale sõbraliku poolehoiu, on lihtsalt naeruväärne. 

Mu elus on olnud ainult üks suhe, mis lõppes niisama, ilma suurema draamata, lihtsalt hajus ära. See mees lihtsalt oli mu jaoks totaalselt vale ja tekitas mus sellist igavust, et kui ma poleks kuude kaupa poolunes tuikunud, oleksin ta oluliselt varem maha jätnud. Vot temaga tõesti ei tunne ma, et meie vahel oleks luukeresid, mida võltsignoreerima peab, aga samas olen ma kindel, et mina tegin talle ikkagi haiget, isegi kui tema mulle mitte. Nii et nüüd sõpru mängida oleks siiski absurdne, keegi meist ikkagi teeskleks. 

Ärge minust valesti aru saage, ma ei ütle, et meeste ja naiste vahel ei võiks sõprust olemas olla. Absoluutselt võib, aga seda juhul, kui algusest peale piirid selgeks teha. Meestega, kes on olnud minu kallimad ja enam seda pole, ei taha ma aga midagi tegemist teha. Meil ei tulnud ju see asi välja, eks? Ma ju ei tahtnud sinuga enam koos elada, koos kinos käia, õhtust süüa, tuttavaid klatšida ja pesu pesta, eks? No vot, siis ei taha ma sinuga ka enam juttu ajada. 

Eks ma ise olin lollike, et ennast olukorda panin, kus eksil ei olnud eriti keeruline mind kätte saada. Eesti on muidugi väga väike ja pärast iga suhte lõppu uude linna kolida lihtsalt ei saa, aga üldiselt vahetan ma ikkagi suure osa oma sõpru, lemmikbaare ja sotsiaalseid harjumusi välja, kui armuelus uue lehekülje keeran. Kui kogemata aga libastun, siis võin kindel olla, et eksid kasutavad tekkinud pilukest tagasi mu ellu pugemiseks ära. Ja ise veel väidavad, et tahavad ainult head...

Noh, las ma siis ütlen välja, kuidas mulle head teha. Kui te muud moodi ei saa, eks te siis öelge mulle peol või tänaval tere, aga lepime kokku, et sellega asi piirdubki. Mingist suhtlemisest ja sõpradeks jäämisest ei taha ma kuuldagi!