Naine 40+: umbes nagu halastusseks või tervitus teiselt tänavapoolelt

Ylle Rajasaar Foto: Erakogu

See on jälle mu Facebooki seinal. Pisikese bolonkalaadse peni peer. Mitte see hommikune puuks, mis päädis Pelgulinna umbtänaval ühe punnitusega väljutatud, suhteliselt kunstipärase junniga vaid täitsa tuttuus, lõunane peer. Omaniku kirjeldusel puhtakõlaline fis-duur (fa-diees mažoor). Ma panen laigi. 

Keegi teeb jälle usinalt trenni ja laob higisena ja hingeldades poolteist tundi hiljem valguampsud kirjutuslauale ritta, et liita nende energiasisaldus pulsikella energiakulunäiduga. Number saab hirmuäratavalt neljakohaline ja ei tähenda mitte midagi. Erakordse sündmuse jäädvustamiseks on sotsiaalmeediasse paisatud kolm endlit ja kaks täiesti suvakat klõpsu. Ma panen laigi.

Kellelgi on kõik kogu aeg kohutavalt hästi - iga kümne minuti tagant potsatab uudisvoogu järgmine kolepildi taustale loetamatult paigutatud läbinämmutatud ja tundmatuseni moondunud mõttetera, mida ma olen juba lugenud vene, rootsi, prantsuse… kes teab mis keeles ning mille keegi polüglott on nüüd lõpuks ometi võtnud vaevaks ingliskeelsest tõlkerobotist läbi lasta ja sealtkaudu armsasse emakeelde ümber panna. 

Kolepildi päritolu pole teada (peale selle, et see on kuskilt varastatud, sest kõik, mis on netti kunagi riputatud, kuulub rahvale!); enamasti on taustal hägune kass, lilled või mingi tükk kaugusse vaatavast kaunitarist, aga see pole tegelikult üldse oluline! Tähtis on hoopis see krüpteeritud metatekst, mille postitaja lisab lahtrisse «Millest mõtled?»: «Word!», «Issand, täpselt nii ongi!», «Pühendusega Mr. X»... Panen laigi. 

Proovin järgmine kord ise ka metatekstida. «Sõna!» Postitus ise sisaldab üsna adekvaatset poliitikateemalist arvamusartiklit, aga see pole üldse tähtis. Sest krüpteeritud sõnum töötab: koerapeerumemm, trennimimm ja meemimamma ning nendega koos veel rida tädisid lendavad laksust kohale; ja panevad laigi. 

Laikimine kui sotsiaalne garantii: ma ei pea sinuga kunagi rääkima

Kuss! Ma kuulen teid küll; ja tean ka, mis te praegu sisisete - Facebook ei olegi päriselu ja päris asjad juhtuvad ikka kohvikus ja kinosaalis - see on tõsi; ja ei ole ka. Facebook, sotsiaalmeedia tervikuna on osale inimestest ikka väga päris; tihti vaat et ainuke, mida üldse sündmuseks pidada saab. Nii, üldisemalt, on sotsiaalmeedia uus meedia, mida igaüks meist kujundab - isiklik uudisvoog, mille lugejate pärast käib võidujooks. Võidab see, kellel on ilusam elu (loe: rohkem laike). Võidab sellepärast, et tema on rohkem olemas. Päriselt.

Ülal kirjeldatud postitused pole isegi jäämäe veepealne tipp; iga vähegi sotsialiseerunum virtuaalsuhtleja suudab oma seinalt viie minuti jooksul raalida kümmekond sarnast «ma panen laigi» postitust. Eks ole, me tunneme need postitused/postitajad üsna eksimatult ära, neid lugematagi. Ja et inimesed on loomu poolest ilusad ja head, siis ikka nad panevad laigi, et üksildast inimest lohutada. See on umbes nagu halastusseks või tervitus teiselt tänavapoolelt; igal juhul on see heategu.

Ühtlasi on see teatav sotsiaalne garantii stiilis «täna täidan oma kohust, et homme ei peaks sinuga kohtuma». Kergendustunne; tehtud! Sest mida oleks näiteks minul - külatäie lastega keskmisel eesti mehel kohvikus rääkida tervisenatsiga või niplispitsiguruga? Auka, neil minuga poleks ka mitte midagi rääkida… 

Nii et see laikimine on umbes midagi «sain käe vahele, et õnnetust ei juhtuks». Täitsa aktseptaabel ja viisakas kodanikukohuse täitmine. Et mitte muutuda isiklikuks, jääb see kohusetäitmine kandma alati sinise pöidla pitserit, emoji on koerapeeru ja valgubatooni puhul tõesti overkill - kui see just pole sõber, kellele sa päriselt kaasa elad.

Muidugi saab ilma, aga mis elu see siis on

Kes viskab esimese kivi, öeldes et tema on patust puhas ja ei laigi kunagi sotsiaalsest vastutustundest? No vaatame seda asja - ära tõsta pöialt sina, ja ei tõsta pöialt mina. Ära loodagi. Läks paremaks midagi või? Tunned nüüd kuidagi aatelisemana end või?

Vastupidi, ühtäkki hakkab tunduma, et sind pole olemas. Postitad, ja keegi ei reageeri. Mitte keegi. Mis toimub? Mis mõttes, mitte keegi? Ei jäägi üle muud, kui ise ennast laikida. Fui. 

See on mäng, kokkuvõttes täitsa tore mäng. Ma annan sulle - ja sina mulle - märku, et ma olen olemas. Isegi kui me päris elus pole sõbrad; võimalik, et Ennu Rattal kohtudes me isegi ei tereta - aga järgmisel hommikul oleme mõlemad rõõmsalt sotsmeedias kohal, jagame pilte, pajatame muljeid, tunneme ühtekuuluvust ja oleme justkui natuke rohkem elus.

Sina, valge hiir, mine sisise omaette. See on minu aeg ja minu elu. Tahan, söön vorsti; tahan, saan sotsmeediast kätte uudise, mida peavoolumeedia alles ülehomme taipab üles nokkida. Tahan, teen kellegi meele rõõmsaks, kinnitades talle pöialt tõstes, et tal on elu. 

Sest üksildus võib juhtuda samuti nagu kõik muu me elus - sekundiga. Me ei taha sellele mõelda ega iseendale tunnistada; saati avalikult rääkida. Kui üksiolemine võib olla igaühe vaba valik, siis üksildus valib sind. Üksikuks jäädes võib end leida igasugu hirmsatest kohtadest. Tänane elu soosib üksilduse kasvamist, sest kõigil on alati kiire ja… tegelikult kedagi ei huvita. 

Sotsiaalmeedia pruugib olla see õlekõrs, mille abil maailmaga näiliseltki ühendust saada. Seepärast tuleb olla ettevaatlik avaldustega laadis «pane feissar ja insta kinni ja hakka elama» - võimalik, et tal polegi kuskil elada nagu sina seda ette kujutad. 

Ära ole kade, pane koerapeerule laik, lootuses, et üksildus sind kunagi lõplikult ei vangista. Erinevus nikastab.