Maarja Kupits: karistuseks tõsise näoga vaatamine

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Viimasel ajal on kõrgematel tasanditel väga populaarseks karistusviisiks saanud tõsise näoga vaatamine – sellega ähvardatakse nii Tallinna Sadamat, kes uute laevade hanke leebelt pekki keeras kui Weekendile 220 km/h kihutanud huligaani (keda kummalisel kombel pole siiamaani suudetud tuvastada). Panen ette seda uut piinamismeetodit rakendada ka näiteks elatisvõlglaste puhul.

Nimelt on olemas teatav kontingent lapsevanemaid (ajaloolise tõe huvides – kahjuks enamasti mehi), kes näivad arvavat, et nende ihuvilja käekäik ei ole mingist hetkest alates nende probleem. Nemad lahkuvad lapse ja tema teise vanema juurest ja kõik edasine on väga müstiline ja segane. «Mingit elatist on vaja maksta? Aga ma ei saa praegu, ma saan miinimumpalka.» Siis küll. Ma kujutan elavalt ette, kuidas koolieelikule selline selgitus, miks toiduvalik kesiseks kipub jääma, kõik ära seletab. Ega kui raha ei ole, siis ju tõesti ei saa maksta, ja teha polegi midagi.

Aga kuidas teisel vanemal piisavalt peab olema? Miskipärast see, et lapsega koos elaval vanemal võib ka raha vähe olla, pole enam oluline. Ei saa maksta, siis ei saa maksta, vaadake ise, kuidas hakkama saate. Ja vaadataksegi. Ja lõpuks saadakse ka, mis omakorda kinnitab, et võibki rahumeeli maksmata jätta – küll nad hakkama saavad.

Sarnast loogikat kasutavad teisest lapsevanemast lahku läinud inimesed ka siis, kui teemaks tuleb teine moodsa aja üks nõmedaim leiutis tõsise näoga vaatamise kõrval – kärgpere. Tihti hakatakse elatisega nirutama siis, kui tulemas või juba olemas on n-ö uus laps. «Mul on nüüd veel üks laps, ma ei saa enam nii palju panustada.» See tähendab tegelikult sisuliselt seda, et «vanad» lapsed peavad nüüd uue ees taanduma ja tema kasuks millestki loobuma. Miskipärast on uus laps olulisem kui eelmised, kuigi viimased olid ju tehniliselt võttes justkui enne. Minu täiesti loogiline küsimus oleks, et milleks saada uusi lapsi, kui eelmised veel puha ülal pidamata on? 

Eks muidugi, kõikidel on õigus õnnele, nii paljudele lastele, kui isu on, ja millele veel iganes. Kui see aga hakkab tulema kellegi teise, näiteks «vanade» laste arvelt, siis muutub asi kahtlaseks. Lisaks sellele, et uue lapse saanud vanem ei ole sellisel juhul ilmselgelt oma võimalusi täiskasvanud inimesele kohaselt läbi mõelnud, tekib küsimus, mis saaks siis, kui «vanade» laste teine vanem teataks, et tore, et ütlesid, mina ka ei saa mingil imeliselt heal põhjusel enam endisel tasemel panustada? Kehitame õlgu ja lähme sõpradena laiali, las lapsed otsivad ise omale vahendid? Sest kui ikka ei saa, ega siis ju ei saa tõesti? Ei kõla miskipärast tõenäoliselt. Ja nii see kuri eks nõuab muudkui «vanadele» lastele raha ja uus laps peab selle all kannatama...

Stsenaarium läheb veel huvitavamaks siis, kui teisel ringil olnud lapsevanem ka sellelt karussellilt ühel hetkel maha astuda otsustab. Kui selle tulemusena peaks elatist maksma juba näiteks kolmele järeltulijale, moodustub ainuüksi ametliku miinimumi põhjal üsna muljetavaldav summa – 645 eurot. On ju inimlikult igati arusaadav, et sellist summat igaüks meist igakuiselt välja käia ei suudaks. 

Jääb vist küll vaid kaasa tunda neile vaesekestele, kellelt nii hoolimatult ja nende võimalustega arvestamata raha nõutakse. Ent ikaldus algab tegelikult seetõttu, et laste peale kulub raha olenemata sellest, mitu neid ühel bioloogilisel autoril on ja mitme eest ta maksta jaksab. Seega kui üks ei maksa, peab keegi, enamasti teine vanem, selle raha kuidagi leidma.

Kuna elu on väljamõeldisestki veidram, kujutlegem hetkeks, et juba kahelt karussellilt maha astunud lapsevanem leiab lõpuks oma elu armastuse ja... saab veel ühe lapse. Kes soovib, võib võrrandisse veel mõned uuesti alustamised lisada, ent kokkuvõttes oleme oma arvutustega nii või teisiti seal, et hea on, kui kogu töötasu need elatised ära katab. Õnneks sellest pole tegelikult midagi, sest küll «vanade» laste teised vanemad mingi lahenduse leiavad... sest mis neil üle jääb?

Absurdikomöödiale pretendeerivaid päriselukirjeldusi kõrvale jättes on meie seas ka sellised looduse kroonid, kes suudaksid oma järeltulijaid toetada, aga nad ei tee seda. Kurvem osa on see, et tihtilugu on see nende seltskonnas täiesti aktsepteeritav ja isegi soositud käitumine – muidu ju nii normaalsed ja toredad mehed, vähemalt ei lase eksnaisel endale pähe istuda, küllap see eks selle enda peale kulutaks, sest mida on kahesaja euro eest ikka lapsele võimalik osta, ja veel mingi teatud kriteeriumite järgi ürgmehine plära. See, et sellega karistatakse omaenda last, ei tule justkui kellelegi pähe.

Seega, kodanikud elatisvõlglased. Makske võlg ära või teid vaadatakse karistuseks tõsise näoga. Teie lapsed ei ole süüdi selles, kuidas teie suhted, elu ja töö läinud on. Muidugi, kui ikka raha ei ole, siis maksta ei saa. Aga laps ju söömata jääda ei saa, nii et kes siis maksab?