Psühholoog: kas see on ikka kooselu?

Foto: SCANPIX

Naine.postimees.ee «Küsi nõu» rubriigis kirjeldas lugeja probleemi oma paarisuhtes, mille peale tekkis vastuse kirjutanud psühholoogil küsimus: «Kas see on ikka kooselu?».
 

Lugeja kurtis nimelt, et kui ta rasedaks jäi, muutus mees koheselt.

«Eemaldus minust täielikult, ei tundnud huvi, kuidas rasedus kulgeb - mis tähendab, et mina ise muutusin seetõttu väga närviliseks ja koguni depressioonihaigeks, mida olen tänaseni siis juba 3 aastat (just nii vana on mu laps),» selgitas ta.

Naine lisas, et tema ja mehe vahel ei ole enam vähimaidki tundeid, kuid pere juurest lahkuma pole mees nõus, mis omakorda tekitab veelgi rohkem pingeid.

«Olen püüdnud hakata meie suhte teemal rääkima, kuid täiesti tulutult. Laps aga tajub meie närvilisust ja on seega ka ise pidevalt tujust ära. Seda koormat on nii piisavalt kaua veeretatud, et ma lihtsalt ei tea, mida teha, kuna ma ei saa ise selle mehega jutule,» kurtis ta.

Veel lisas lugeja, et kohe pärast lapse sündi hakkas mees tööle kutselise kaitseväelasena, mis tähendab kuude kaupa kodust eemalolekut.

«Kodune olukord tema saabudes muutub aina keevalisemaks. Kas oleks ikkagi mingigi moodus teda rääkima panna ja mis valemiga siis?»

Kiiniline psühholoog, psühhoterapeut ning perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Ene Raudla tõstatas oma vastuses esimesena küsimuse: «Kas see on ikka kooselu?».

«Hästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks. Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku,» selgitas ta.

Need nurgakivid põhinevad Raudla sõnul kahepoolsusel - mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega.

«Kumbki osapool peab endalt küsima: «Mil viisil mina sellesse panustan?». Rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. See eeldab aga paarisuhet keskkonnas, kus on võimalik suhelda,» märkis ta.

Raudla rõhutas, et nii head kui halvad suhted luuakse kahe inimese vahelise suhtlemise käigus ning paarisuhte kvaliteedi määrab partnerite omavaheline koosmäng.

«See on see, mil moel teineteisele reageeritakse ja vastatakse - nii sõnades kui läbi tegude. Kui teise kohalolek või selle puudumine hakkab tunduma pigem haigettegevana ja stressirohkena kui tuge andva ja rõõmustavana, siis tekib küll küsimus: «Miks ma üldse sinuga koos olen?». Kas teie paarisuhe on rahuldustpakkuv, mis kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi tuleviku suhtes?»

Enne partneriga rääkimist oleks Raudla sõnul hea endalt küsida:

• Mida ma tahan talle öelda?
• Kas ma tunnen end paarisuhtes turvaliselt?
• Kas ma tunnen end armastatuna, hoolitsetuna ja märgatuna?
• Kas mul on oma partneriga hea koos olla?
• Kas ma igatsen ta järele?
• Millal mina ütlesin ja millal partner mulle ütles: «Armastan sind, oled mulle kallis!»?

Antud olukorras tuleks Raudla sõnul vestlust partneriga alustada sellega, et kirjeldada talle hinnanguvabalt seda olukorda, mis on ilmselgelt depressiooni tekitav. «Rääkige oma tunnetest, mida selline olukord teis põhjustab ning selle olukorra mõjust teile,» soovitas ta.

Seda tuleks psühholoogi sõnul teha mina-sõnumite kaudu, sest kui räägime sina-sõnumite kaudu, jääb mulje, et tahame öelda, kuidas partner väidetavalt midagi näeb, ilma et me teaks, kas see on tõsi või mitte.

Järgmisena soovitab Raudla üritada koos leida vastuseid järgmistele küsimustele:

• Millised nägemused on meil meie kooselule pikemas plaanis?
• Kas meil on ühiseid nägemusi meie kooselu tuleviku suhtes?
• Kas me näeme meie kooselus ressurssi?
• Kas nii mina kui partner panustame meie kooselusse võrdselt?
• Kas me oleme oma kooselule pühendunud?

«Kui partner keeldub teiega sel viisil arutlemast, siis on mõttekam pöörduda paarinõustaja poole, et leida sellele olukorrale mingigi lahendus,» lisas ta lõpetuseks.