Brenda Randroo: meditatiivne teraapia annab tagasi õnnetunde

Brenda Randroo. Foto: Erakogu

Taevas ja Maa keskuses algavad esmaspäeval, 12. septembril Osho meditatiivse teraapia tunnid nimetusega «Tuletades meelde unustatud keele, rääkides oma keha mõistusega» mis kestavad 7 päeva, iga päev on üks tund. Nädalase tsükli jooksul on soovitatav teha läbi ka Osho Kundalini ja dünaamiline meditatsioon, mis toimuvad kahel päeval. Täpsemalt räägib juhendaja Brenda Randroo.

Mida neil päevadel tehakse ja on eri päevadel toimuval mingi erinevus?

Suhelda oma kehaga, kuulata tema sõnumeid, on olnud tuntud praktika juba vanas Tiibetis. Osho lõi selle alusel meditatiivse teraapia protsessi. 

See tund on selline, et minu hääle juhtimisel, teatud lauseid kasutades liigub igaüks sügavasse lõõgastuse seisundisse, saades oma keha ja mõistusega kontakti ja suheldes oma kehaga, kuulates tema sõnumeid, saades aru, miks üks või teine sümptom on tema kehale tekkinud, on see siis psühholoogiline, füüsiline või emotsionaalne. Selles protsessis on kindel arusaam, et iga sümptom, on see siis valu, pinge või stress on loodud teie endi alateadvuse poolt. Üks osa teie alateadvusest tahab selle sümptomiga teile midagi öelda, mida siiani on ignoreeritud. Enamus meist elabki nii, et me ignoreerime oma keha ja iseennast, öeldes, et küll ma saan hakkama, küll ma jõuan, ja mingi hetk keha ütleb sulle, et ega sa ei jõua küll. Ta tekitab sulle mitmeks päevaks palaviku või mingi haiguse, tegelikult aga tahab ta sind kaitsta, et sa läbi ei põleks ja ära ei sureks. Sellepärast ta loob selle sümptomi, öeldes, et palun, nüüd märka ja kuula! Selles protsessis me liigumegi selleni, et saame hakata vestlema ja kuulama, saame üheks selle osaga meie alateadvuses. Võttes temaga ühendust, saame aru, mida ta öelda tahab, ja tänu sellele saab sümptom kaduda.

Te olete ka ise kõike seda õppinud Indias, Punes. Kui palju te märkate, et inimesed ei olegi endaga kontaktis ja mil määral on see Eestis muutumas?

Ma märkan seda paratamatult aina rohkem ja rohkem. Kui me sünnime, siis umbes kolmanda eluaastani oleme vägagi kontaktis iseendaga, hingame kõhu kaudu, läbi keskuse, mis on meie olemuse keskus. Pärast aga tulevad õpetused, kuidas tohib olla, kuidas käituda, mida tohib ja mida ei tohi, ja kogu meie energia läheb mõistusesse, me peame mõtlema, mis on õige ja mis vale, ja me kaotame kontakti iseendaga. Sellest tulenevalt stress tekibki, sest kogu aeg on vastuolu sinu mõistuse ja sisetunde vahel. Seal, kus on meie olemuse keskus, seal on ka meie intuitsioon, inspiratsioon, sisetunne, ja kui me seda üldse ei kuula ja ignoreerime, sest mõistus ütleb midagi muud, mida meile on õpetatud, siis see vastuolu tekibki. Olles Punes, Osho rahvusvahelises Meditatsiooni keskuses, on seda just väga hea näha ja tunnetada, kuivõrd paljud inimesed on kontaktis iseendaga, nad on selleks teinud midagi. See on paratamatus, mis meiega juhtub. Osho lõi vahendid, tehnikad, meetodid, et uuesti saada tagasi see tunne, mis tekib, kui olla kontaktis iseendaga, kuulata, tunnetada ennast, olla endaga sõber, armastada ja aktsepteerida ennast. Osho lõi praktikad, kuidas sinna jõuda. Mõnel inimesel võtab see kauem aega, mõnel vähem, sõltub sellest, kui raske on tal oma mõistusest kaugemale minna.

Kursus kestab nädal aega. Kas selle ajaga on võimalik midagi muuta? Või on see lihtsalt aeg mõistmiseks, et on vaja rohkem iseendaga tegeleda?

Need seitse päeva ongi selleks, et tekiksid reaalsed muutused. Mõistmiseks piisab sellest, kui tulla siia üheks seansiks. Seitsmepäevane protsess, päevas üks tund, on disainitud Osho poolt, et ka su loogiline mõistus saaks reaalselt aru, mis nüüd toimuma hakkab, et tema oleks ka nõus sellega, et sinu energia liigub tagasi sinu intuitsioonikeskusesse. See protsess on suure tähtsusega. Esimene kord ma tõlkisin seda protsessi, mitte ise tehes, aga ka minul tekkisid suured muutused. Üks asi, mida inimesed kohe tunnetavad, on see, et nad muutuvad spontaansemaks, heas mõttes lapselikumaks, nad saavad väljendada seda, mida nad tunnevad. Nad saavad naerda kui neil on lõbus, nad näevad elu ilusamates värvides. Alati on asju võimalik vaadata üht- ja teistpidi, ja alati on kergem olla õnnetu kui õnnelik. Meditatiivne teraapia annab tagasi õnnetunde, et sa oled iseendas, sa oled armunud iseendasse heas mõttes. See pole seotud egoga, vaid on tunnetus, et ma olen siin ja olen see, kes ma olen, nähes ilu endas ja saades sõbraks endaga. Selles protsessis on ilus lause, mis mulle endale väga meeldib — koheldes iseennast nagu sõber kohtleb sõpra ja kindlasti mitte teha seda, mida sõber ei teeks. Just oma sõpra, mitte niivõrd kallimat, kellega tihti seonduvad igasugused emotsioonid, vaid oma südamesõpra, kelle puhul oleme alati õnnelikud, kui tal hästi läheb. Sama kohtlemine tuleb luua ka iseenda vastu. See teeb protsessi väga sügavaks ja ilusaks, sa tunnedki kohe, et oled armunud iseendasse, armastad ennast sellisena, nagu sa oled.

Armastuse, õnne ja rahulolu juurest tagasi reaalsusesse — mis tuleb kaasa võtta, milleks valmis olla, kas on ka midagi, mille tõttu tulla ei sobi?

Seda ma pole veel kohanud, et kellelegi see meditatsioon ei sobi. Üks asi, mida mulle tagasisidena on öeldud, eelnevatel kursustel osalejate poolt, on see, et kursus on hea ka uneprobleemide korral. Protsess ise on selline, et inimene on pikali, täiesti sügavalt lõõgastunud, sest siis on meie alateadvus avatud, ja teadlikult, oma mõistusega, ei pea mitte midagi tegema, mõistuse võib jätta ukse taha. Lihtsalt lõõgastud ja lased alateadvusel selle töö enda eest ära teha. Ma ei hüpnotiseeri kedagi, ütlen teatud lauseid oma häälega, et saaks siseneda sügavasse lõõgastusse. See on igaühe individuaalne protsess. Mida aga kaasa võtta, siis selleks on mugavad riided ja avatud suhtumine.