Vägev naine Eesti legendidest: kes oli Suure Tõllu Piret?

Tauno Kangro skulptuur «Suur Tõll ja Piret» said hea kalasaagi on tekitanud haritumates saarlastes pahameelt – legendid teavad rääkida, et teinekord oli Tõll kalureid küll merelt hädast päästnud, aga ise polnud ta kalamees olnud. Foto: Irina Mägi / Meie Maa / Scanpix

Mandril liiguvad legendid, et varsti on tulemas Tõll ja Piret – suured, tugevad ja jaksavad palju inimesi üle mere kanda. Näinud pole neid küll keegi ja millal nad tulevad, seda ka rahvasuu ei tea öelda, aga selles legendi võlu ju peitubki. Saaremaal on ka aastasadu liikunud legendid Tõllust ja Piretist. Neid olevat kunagi nähtud. Nad olnud ka suured ja tugevad ja teinud palju head. Neid legende on ka kirja pandud.

Muistendite kogumist alustati rahvusliku ärkamisaja tõusulainel. Esimesena kandis Tõllu rahvasuust kirjandusse Põltsamaa õpetaja A.W. Hupel «Topographische Nachrichten» III nimelises teoses aastal 1782. Rahva hulgas populaarseks kirjutas Tõllu lood Peeter Süda ja esimene väljaanne «Suur Tõll» ilmus 1883.aastal. Kordustrükke on välja antud veel kolm-neli. Hiljem jätkas muistendite kogumist M. J. Eisen, kes 1927 ilmutas raamatu «Tõll ja ta sugu». Tutvume siis veidi selle pere tegemistega.

Tõllu sugu

Muiste elas Saaremaal Tõllustes Tõll ehk Suur-Tõll, keda rahvasuu Saaremaa valitsejaks, rahvavanemaks, kuningaks kutsub. Naine Piret talitas Tõllustes, majas ja väljas ausalt perenaise ametit pidades. Tõllu ja Pireti abieluõnne ülendas nende poeg, keda kutsuti Nooreks Tõlluks. Tõll ise, ta naine Piret, poeg ja kaks venda põlvnesid hiidude suguvõsast. Üks nime ja tegude poolest tundmatu Tõllu vend asus Valjalas, teine vend Leiger Hiiumaal Käinas. Üks legend teab isegi rääkida, et Piret olla olnud Heiehe Enno tütar.

Pireti tegemised

Nagu Tõll nime poolest kristlane, nii ka ta naine Piret või Pirit. Saarlased väidavad Piretist, et kontide ja rammu poolest oli ta oma mehega peaaegu ühesarnane. Suuruse poolest näikse ta Tõllust pisut maha jäävat, nagu ju naised kasvu poolest ikka meestest pisemad. Pireti hooleks olid kõik kodused asjad toimetada, teab rahvasuu. Kuna Tõll rahva juhina tihti kaugemal pidi käima, seisis kõik majatalitus Pireti õlgadel. Perenaisena hoolitseb ta söögi eest, künnab, külvab ja lõikab põllul, aitab aga peale selle veel meest ehitustel. Kapsaleem ja puder on talurahva elus sageli esinevad toidud; neid nimetatakse ka Piretigi tegevuses. Kui Piret hakanud kapsasuppi keetma, siis kahlanud mees läbi mere ja toonud Ruhnust kapsamaalt talle kapsaid. Kärla kandist pärit jutud teavad pajatada Pireti hanekasvatusest Anepesa külas.

Pärast seda, kui vaenlased Tõllu Tõllustest välja tõrjusid, kolinud Tõll Sõrve, kus ta Anseküla kirikumõisa alale künka otsa enesele elumaja ehitanud.

Tore lugu räägib Tõllu pere külaskäigust Hiiumaale, vend Leigerile külla. See on ka ainus kord, kui pajatatakse Pireti vihastamisest.

«Oli ilus suvepäev, kui teeleminek algas. Tõll sidus õllevaadid köiega kokku ja viskas õlale, kõik muu kraam laoti viie paari härgade vankrile; nendega läks Pirit pojaga edasi, kes sel ajal ainult jõhkrajõuline jõmpsikas olnud. Kümnesarvelise sõit algas Tõllustelt ja pidi minema Pamma ninale, kus selleks paras parv neid ootas, mis neid Emmaste randa Hiiumaale pidi viima. Haeska soos tulnud saadan sarviline neile vastu ja nõudnud Piritilt poole pidukraamist omale. Pirit ei julgenud saadanaga tülitsema hakata ja täitnud tema nõude, — Tõll ise ei olnud nendega ühes läinud, vaid lubanud õigeks ajaks Pamma mäel vastas olla. Olnud saadan selle saagi varjule viinud, tulnud ta uuesti tagasi ja nõudnud ülejäänud kraamist veel poolt endale. Nüüd aga saanud Pirit tulivihaseks ja virutanud saadanale leivalabidaga, mis temal ühes olnud, mööda pead. Hoop olnud aga nii mõnusalt juhtunud, et vanal õelusel kuulmine ja nägemine kadunud, vähemalt tükiks ajaks.»

Rahvasuu räägib tihti sellest, et Piret kive pidanud kandma. Audlasse sauna ehituseks põlles kivide kokkukandmisel kärises Kõigustesse jõudes põllepael ja kivi veeres maha varvastele. Teisend räägib Mustjalas Merise külas Lõuka nõmme kukkunud kivist. Kerisekivide kandmise puhul varvastele sattunud kivi tekitas Piretile niisugust valu, et ta sülitas ja sülg üle karjamaa lendas. Teisendi järele avaldas Piret naiselikumat iseloomu. Ta puhkes niisama nutma, langes kivile ja valas pisaraid.

Suurest nutust peale hakanud Pireti tervis lonkama. Ta jäänud pärast seda haigeks ja haigus viinud ta parimas eas Toonelasse. Isa Tõll ja poeg Tõll täitnud Pireti soovi ja matnud ta kodusesse rohtaeda maha.

Teised variatsioonid räägivad rohkem sellest, et Tõll enne surma saanud kui Piret. Nimelt pidanud Tõll verist lahingut Sõrve saabunud vaenlastega ja seal temal siis pea maha löödud. Peata kõndinud ta veel tükk maad kuni Taterselja karjamaal, «Sütemaa raiskas» surnult maha varises. Seal seisab see koht veel tänapäevani, mida vana rahvajutu järele Tõllu hauaks peetakse. Kui Tõllu Piret oma mehe surmast kuulda saanud, olnud ta kurvastus ülisuur. Ta nutnud seitse nädalat järgemööda oma mehe haual. Tema pisaratest voolanud väike ojake Hirmuste mäge mööda alla Paadla lahe poole. Viimaks tulnud Tõllu poeg, võtnud ema sülle ja kandnud ta ära.

Noorest Tõllust

Noorest Tõllust teati, et ta silmade poolest isast erinenud – tal olid, nagu emalgi, taevakarva sinised silmad, kuna isa Tõllul olid pruunid silmaterad. Isa oli läbi ja läbi sõjamees, poeg rahumees. Sõja asjus koondus Suure Tõllu kätte kuninglik võim, mille alla muud vanemad pidid painduma. Sõja puhul mindi Tõllult alati abi saama. Selle asemel, et mõõgaga vaenlaste kallale tungida, võtnud noor Tõll kellu kätte ja hakanud ülesehitavat tööd tegema – kirikuid ehitama. Näidata püüdes, et ta ristiusu poole hoiab, ehitanud isa Tõllgi pühakodasid nii kui poegki, kuid poeg olnud osavam. Poja ehitatud kirikud olnud kaunimad ja paremad kui isa omad. Nende kirikuehitustegevus seostub põhiliselt Karja, Kaarma ja Valjala kiriku rajamisega.

Kas legendidel on ka reaalset alust?

Tõllu veri arvatakse kandunud müütilistest aegadest välja tänasesse päeva. Baltisakslased käsitlesid teda konkreetse isikuna, saarlaste vapra vanemana. Arvestades sündmuste kirjeldusi ja kirikute ehitamist, võisid Tõllud elada 13. sajandi algul. Baltisaksa genealoogilisele pärimusele ja Anseküla pastori M. Körberi arvamusele toetudes väidab ajaloolane V. Miller, et Tõllust ja Piretist pärinevad pikka kasvu parunid von Tollid.

Eisen arvab, et Tõllu ja Pireti nimed on kristlikku päritolu. Ta seostab Tõllu nime saksa Telliga ja Pireti nime rootslaste naispühaku Birgittaga, keda enne usupuhastust Eestis tunti ja austati.

Teistsugusel arvamusel on Karl Kello, kes üllitanud mitmeid artikleid Tõllu ja Pireti kohta ja puudutab nende päritolu teemat ka äsja trükivalgust näinud raamatus «Templirüütlid Saaremaal». Tema meelest võis olla sedasi, et Tõll koguni varem ristitud juba olnud, kui tuli piiskop Albert ja saare vanemaid Valjalas ristima hakkas. Kello arvates võis varasemalt juba iiri või taani kristlik missioon olla jõudnud Saaremaale ning mõned kivikirikudki võisid juba olemas olla. Ja väga vabalt võis olla ka nii, et Piret, kes oli ristitud, heitis abiellu kohaliku kuningaga, kes seejärel samuti tema usu omaks võttis.

«Saaremaa poolmüütilise kirikuehitaja Suure Tõllu abikaasa Pireti nimes ja tegudes aimub juba ilmne seos iiri paganliku jumalanna / kristliku pühaku Brigitiga. Eesti naisenimi Pirit/Piret esineb dokumentides väidetavalt palju varem, kui Eestisse jõudis rootsi püha Birgitta kultus. Kui mitte pidada Piritat/Piretit iidseks läänemeresoome naisenimeks, jääb üle iiri algupära. Rahvasuu seostab Saare vanade kivikirikute ehituse Suure Tõllu perekonnaga väga üheselt mõistetavalt. Loogiline oleks oletada, et kirikud tehti enne Saaremaa vallutamist, sest kas oleksid vaprasti vallutajate vastu võidelnud ja alles seejärel ristitud Saare vanemad hakanud rahva meelest otsekohe rõõmsasti kivikirikuid-kindlusi püstitama?

Tõll ehitas Saaremaa kirikud võimalik, et Pireti õhutusel. Igatahes see asjaolu, et Piret kannab «jõululaupa öösa» ja lihavõttepüha teenistuse ajal kive Kaarma, Valjala ja Muhu kiriku ukse ette, tähendab, et pühakojad on juba valmis. Piret ei takista seega kirikuehitust, nagu paganlikel hiidudel kombeks, vaid sisse/väljapääsu. Ilmselt ei leppinud ta selle jumalateenistusega, mille uue usu kuulutajad tema kirikutes sisse seadnud, nagu muide ei leppinud ka roomakatoliiklus iiri-keldi kristlusega. Ju siis oli jõuluöise ja lihavõtte kui suurimate kristlike pühade jumalateenistuse uues korras midagi niisugust, mida püha Brigit ei pidanud võimalikuks aktsepteerida.»

Tõllu ja Pireti lood on rahvasuus püsinud aastasadu ja ikka inspireerivad nad looma uusi teoseid paljudes kunstivormides, olgu see siis Tauno Kangro, Jüri Arrak või Andrus Kivirähk. Ja ikka pannakse väikestele tüdrukutele ka vahel nimeks Piret.