Moelooja karusnahast: meie külmas kliimas on seda väga vaja

Kähriku- ja kopranahkadest lõpukollektsioon, autor Therese Sild. Foto: Mardo Männimägi

See on moelugu teemal, mis kõige rohkem kirgi kütab – jah, me räägime karusnahkadest. Nii mõnelgi kisuvad nüüd vaikselt sõrmed rusikasse, sest väikeste nunnude karusloomakeste jubedates puurides kasvatamine ainsa kavatsusega neil peagi nahk üle kõrvade tõmmata on ju kole. Aga see pole ainus võimalus karvutu inimeseloom kohevasse kasukasse pakkida.

Eestis on palju neljajalgseid tüüpe, kes metsades ringi lippavad, kuid neile peetakse jahti. Mõnda tegelast, näiteks kobrast, loeb osa gurmaane delikatessiks. Mõnda, näiteks kährikut, kütitakse selleks, et võõrliik üle mõistuse arvukaks ei muutuks ja teisi metsakodanikke ära ei sööks. On hulk loomi, kelle nahad jahi käigus lihtsalt üle jäävad, neist pole tavaks midagi luua. Noor tekstiilikunstnik, moelooja ja maailmaparandaja Therese Sild sai just siit tõuke hakata kavandama sooje ja stiilseid kehakatteid nahkadest, mis muidu lihtsalt raisku läheksid.

 «Mu isa on jahimees, nii ma tunnen seda teemat. Jahimehed ei leia kütitud loomade nahkadele rakendust, need maetakse maha või põletatakse ära,» ütleb disainer.  «See tundus mulle vastutustundetu raiskamine. Soe ja mõnus nahk, millest kvaliteetselt parkides saab imelise ja sooja asja! Meie külmas kliimas on inimestel seda väga vaja. Annan disaini kaudu uue elu kasukatele, mida omanik ise enam nagunii kanda ei saa.»

Therese Sild õppis tekstiilikunsti ja võttis lisaks nahaosakonnast kursusi, sealt huvi alguse saigi. Praegu arendab ta oma märki, mis kasutab moeloominguks üksnes jahiloomade nahku.

«Inimesed üllatuvad, kui mõnusad, pehmed ja siidised nahad on kopral ja kährikul. Saladus on väga kvaliteetses parkimises. Eestis seda praegu teha ei saagi, ka mina pargin oma nahad Leedus,» mainib Therese.

Kaaslane aasta ringi

Karusnahk tähendab justkui talve. Aga tänapäeval ei kehti enam tavatõed. Täpselt nagu karusnahast moelooming ei pruugi propageerida julmust, nii ei pruugi ka oma karvast sõpra kogu suve kapis kinni hoida. Sügisesse sobib see loomulikult veel kõige paremini – hea kaissuvõtja ja soojendaja, nii et saad kas või paljastele käsivartele veel viimaseid päikesekiiri püüda. «Kannan ise samasugust sooja karusnahast vesti nii suvel, sügisel kui ka talvel, jaanipäevast jõuludeni. See on ju tark materjal – soojaga hoiab jahedust ja külmaga sooja, on kerge ja hingav.» Kui inimesed oleksid head kohanejad, siis mine tea, äkki lippakski põhjamaal ringi üksnes kohevad ja karvased kodanikud, kes tunneks end igal aastaajal oma kasukas mugavalt?

Karusnahkne vest tundub esmalt efektne disainiteos, mida võib-olla ei raatsikski väga kanda. Ikkagi väärtuslikust materjalist, meistri tehtud asi. «Vastupidi – minu põhimõtetega käib kokku hoiak, et kui endale üks hea asi soetada, võiks selle kandmisest ka maksimumi võtta! See on palju säästvam ja õigem.»

Kohanemise meister

Tihti muudab nõutuks küsimus, kuidas efektset asja muu garderoobiga sobitada. «See on muuseas väga lihtne!» kinnitab disainer. «Kui sul on põnev aktsent komplektis olemas, võivad kõik muud asjad väga lihtsad olla! Ikka näed huvitav välja. Ise kannan karusnahast vesti nii piduliku kleidi kui ka teksade ja tossudega. Minu meelest on see palju mitmekülgsemalt kantav kui mõni tavaline mantel.»

Karusnahateemaga end sügavuti kurssi viinud autori arvates on selline soe vammus asi, mida saab aastakümneid kanda ja kas või emalt lapsele pärandada. Kui miski kulub, on see enamasti vooder. Hooldus on samuti lihtne – tavalise veega pritsid ja vajaduse korral kammid, veidi soputad ja tuulutad. Enamasti ei pea sellega mitte midagi tegema.

Karusnahk vankumatult moeareenil

Kui heita pilk maailma moelavadele, siis pole karusnahk sealt hoolimata aastatepikkustest rünnakutest kusagile kadunud. Küll aga kasutatakse üha julgemalt eri loomade nahku, need ei pruugi olla sugugi traditsioonilised karusloomad. Slaavilikud-luksuslikud kasukad on kadunud isegi glamuuritaride seljast, nüüd on eelistatud pigem metsiku moega hoogne disain kerge jaki, vesti või üleviske kujul. Kerge ja käisteta disain ei muuda kandjat karvaseks heinasaoks, siluett on endiselt sihvakas – üsna lihtne mõista, miks moetuuled just sellest suunast puhuvad.

Karvane = kuri?

«Ma olen hästi kursis kõigi aspektidega, mis räägivad karusnahkade kasutamise vastu, ja arvestan nendega. Karusloomafarmide nahku ei ole ma kasutanud. Mitte ühtegi looma pole tapetud vaid naha saamise nimel. See on teise elu andmine nahale ning Eesti jahimehed on väga õnnelikud, et nahku saab viimaks ka kasutada,» räägib Therese.

Oluline on ka see, kui palju tootmisprotsess keskkonda koormab. «Uurisin – parkimisprotsessis filtreeritakse kogu vesi, see ei reosta rohkem kui tavaline dušivesi.» Paljud eelistavad siiski kunstkarva, mis pole ühegi loomaga kunagi tutvust teinud, kuid Therese seda õigeks ei pea.  «Inimesed ei tea, et sünteetilise karusnaha tootmine on tegelikult protsess, mille saaste on mitu korda suurem. Milleks toota uut, reostavat materjali, kui on juba olemas nahad, mis ootavad kasutamist? Annan nahkadele teise elu just austusest loomade vastu.»