Suurbritannia Exeteri ülikooli bioloogid leidsid, et agressiivsed ja uudishimulikud linnud said oma järglaste kasvatamisega märgatavalt paremini hakkama, kui nende partner oli samasugune.
Erineva iseloomuga vanemate järglased võivad unarusse jääda
3. veebruar 2011, 12:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sebra-amadiinid on väikesed Austraaliast pärinevad värvulised, keda peetakse koduste lemmikute ja laboriloomadena. Nende sigimist puudutav põhjalik uurimus ilmus ajakirjas Animal Behaviour, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.
Uurimistöö algfaasis vaatlesid uurijad linde ja tegid kindlaks, kas nad olid ründavad või uudishimuliku loomuga. Vahel esinesid need iseloomuomadused koos ning mõnel ei avaldunud üldse.
Seejärel lasti lindudel pesitseda, kusjuures pesituspaarid moodustati nii sarnastest kui erinevatest lindudest. Kõikvõimalike geneetiliste sobimatuste välistamiseks vahetati munad pesade vahel ära.
Pärast koorumist jälgisid teadlased kõikide linnupaaride käitumist ja pesapoegade käekäiku.
Ainuõiget võtit vanemliku eduni on raske leida, kuid sebra-amadiinidel tagab eduka sigimise ilmselt koostöö.
«Keskendusime sellistele iseloomuerinevustele, mis mõjutavad igapäevaseid toimetusi. Sebra-amadiinide puhul on edukad pesitsejad just sellised linnud, kes suudavad oma tegutsemisi kooskõlastada. Kui üks vanematest toitu otsib, peaks teine juba pesas poegi söötma. Seda on kergem saavutada, kui mõlema partneri käitumismustrid on sarnased,» selgitas üks uuringu autoritest Sasha Dall.
«Kui mõlemad paarilised olid väga uudishimulikud või agressiivsed, läks nende poegadel ikkagi hästi. Aga siis, kui need omadused ilmnesid vaid ühel vanemal, jäi poegade eest hoolitsemine unarusse,» lisas teine autor Nick Royle.
«Kuna saime välistada geneetilise sobimatuse, võime öelda, et poegade eest hoolitsemine õnnestub siis, kui vanemad klapivad iseloomu poolest.»