Psühholoog soovitab: see üks tegevus on õnneliku suhte oluline alustala

Foto: John Powell / TopFoto / Scanpix

Vähesed meist pole kunagi kas enda tööle, suhetele, tervisele või peres toimuvale mõeldes imestanud: «Kuidas see nüüd küll juhtus?» Või: «Nii polnud mul küll plaanis.» Osalt on taoliste imestamiste põhjus selles, et vahel meiega asjad juhtuvadki ja alati kõike kontrollida ei saa. Samas aga on just teadlik, läbimõeldud otsustamise viis nii üksikisiku heaolu kui õnneliku paarisuhte juures kriitiliseks teguriks.

Teadlik otsustamine annab ka suurema garantii, et otsus ellu viiakse, mitte sellest kohe ei taanduta ega kahetseta. Muutustesse libisemine, asjade juhtumine võib teinekord jätta küll otsustamise mulje, aga pole seda tegelikult mitte – pigem on tegemist olukorraga leppimisega. Teraapiassegi jõutakse tihti just sellepärast, et otsuste langemine üksi või paarisuhtes käib läbi suurte raskuste, võitluste, katkiminekute ja lihtsalt väga valede valikute. Sellistel puhkudel ei võeta tihti otsuseid vastu teadlikult ja mõistlikest sihtidest lähtudes, vaid need on kujunenud võimunäitamise, teise ründamise ja kättemaksmise võimalusteks.

Kuidas siis võiks otsuseid langetada?

Mõistlik oleks järgida kindlat üldist plaani. Esmalt tuleks selgeks teha, milles asi. Võiks korraks peatuda, aja maha võtta – kõige tähtsam, et inimesel oleks pea selge ja südames tunne, et ta tõepoolest kontrollib, mõistab olukorda. Siis tuleks natuke mõelda kõigi valikuvariantide üle, koguda võimalikult palju infot, arutada läbi iga variandi võimalikud tagajärjed, plussid ja miinused. Ja muidugi mõelda laiemas plaanis, kuidas iga variant toetab minu laiemaid eesmärke, unistusi, sihte. Ja lõpuks, jah, tuleb otsustada ja otsus ka ellu viia.

Kui me mõtleme nüüd paarisuhtele, perele, siis tuleb arvesse võtta vähemalt kahe inimese soove ja langetada väga erinevat tüüpi otsuseid.

Üks oluline valikute ja otsuste teema suhtes on üleminekud ja verstapostid, mis näitavad, kui tõsiseks suhe on muutumas. Esimene selline on muidugi otsus, et on’s meil kohtamine või läheme niisama kinno/peole/lõunat sööma jne? Pole harv juhus, kui kaks inimest saavad sellest olukorrast väga erinevalt aru ja kui asja selgeks rääkida ei julgeta, saab keegi tõenäoliselt haiget.

Järgmised klassikalised verstapostid on esimene suudlus ja vahekord, n-ö suhte defineerimise vestlus (kus paar otsustab, et nüüdsest on nad paar ja sellena ka käituvad), kokku kolimine, laste saamine, abiellumine ja paraku vahel ka lahutamine. Kui pikka aega käisid suhted enamasti sellist kindlaks määratud rada n-ö autopiloodil (sest nii käitusid kõik), siis nüüd saab ja tegelikult peab iga paar oma suhte edenemise ja sammude järgnevuse peale teadlikult mõtlema. Muidu on oht, et need oluliseks peetud verstapostid kuidagi juhtuvad – nii et korraga ollakse lapsevanemad ja siis saadakse võib-olla aru, et kõik on väga valesti läinud, koos ollakse inertsist ja täiesti vale inimesega. Näiteks just kokkukolimise puhul on enim leitud, et tihti toimub see noortel kuidagi pooljuhuslikult ja mitte kaalutud otsuse tulemusel. Äkki avastatakse, et hambahari ja paar vahetust pesu on nagunii juba teises kohas ja üldse näib rahaliselt mõistlikum koos elada – seega miks mitte. Paraku mõjutavad juba tehtud valikud järgmisi, nii et isegi kui suhtes tekivad tõsised probleemid (ka vägivald), on kokku kolinud noortel oluliselt raskem suhet lõpetada kui neil, kes elavad eraldi.

Kust lähevad piirid?

Üks väga oluline selgeksrääkimise valdkond suhte tõsisemaks muutudes on see, milliseid asju üldse koos otsustatakse, millest teist lihtsalt informeeritakse ja millised on partnerite isiklikud otsustusterritooriumid. Alati polegi see vahetegemine nii lihtne. Kui keegi tunneb, et tema autonoomiat, iseseisvuse soovi ei austata, tikutakse tema otsuseid mõjutama, siis võib see suhtele kehvasti mõjuda. Iseseisvust hakatakse siis otsima kaudselt või kiputakse endalegi teadvustamatult teise poole plaanidele passiivselt vastu olema. Samas mõjutavad paljud justkui ühe inimese isiklikud teemad paarisuhet või peret laiemalt. Näiteks töökoha vahetamine, uus hobi või otsus minna edasi õppima võib paari/pere rahalisi võimalusi ja elukorraldust mõjutada nii oluliselt, et partneriga mittearutamine tundub tollele solvav ja paneb võib-olla mõtlema lahkuminekule.

Mis on aga need konkreetsed valdkonnad, milles võiks paar olla teadlikult kokku leppinud – et olulised, mitut inimest mõjutavad otsused ei sünniks manipuleerimise, hirmutamise või pealekäimise tulemusel? Esiteks – praktilised detailid, nagu kes peseb nõusid, kes korrastab maja ja kes aeda, kes viib lapsi lasteaeda või pügab muru. Need on pisiasjad, aga neist võib muidu palju tüütuid tülisid tõusta.

Teiseks – kokkulepped suhtlemise ja suhte kohta. Kui avatud ollakse üksteisega, kuidas tegeletakse konfliktidega, millist tuge üksteiselt eeldatakse ja millised on mõlemal seksiga seotud ootused.

Kolmandaks – kokkulepped raha osas (kas on ühine eelarve, kui palju püütakse säästa, millised on suuremad kulud ja ka see, millises väärtuses või mislaadseid kinke üksteisele tehakse).

Neljandaks võiks läbi arutada, kuidas suheldakse kodust väljapoole, nii oma sugulaste kui ka sõpradega. Kui tihti käiakse külas, milliste inimestega üldse suheldakse paarina koos ja millistega eraldi, kui palju üldse kodust väljas aega veedetakse, kui tihti külalisi kutsutakse ja kuidas end paarina näidatakse (kas nt töökoha pidudel käiakse koos). Ja kohe kindlasti peaksid olema kokku lepitud ka üldised erinevat laadi tulevikuplaanid – millised on kummalgi tööalased sihid, mitut last ja milliste ajavahemike tagant soovitakse, kuidas korraldatakse puhkusi ja kas keegi soovib edasi õppida.

Kes otsustab?

Otsustamise stiil kujuneb paaridel tihti välja iseenesest. Ühtedel hakkab otsustama see, kellele meeldib otsustada, teised jagavad valdkondade järgi (kes mis alal on ekspert, millised on kodus rollid). Mõned leiavad sellise kompromissi, et ükskord otsustab üks, järgmisel korral teine. Kõik variandid sobivad – tingimusel, et kummalgi pole tunnet, et teda pole arvesse võetud.

Tõsi, on inimesi, kes meeleldi jätavad paarisuhtes kõik otsused teise teha, vähemalt väliselt. Neil on hirm vastu võtta valesid otsuseid, teistele mitte meeldida, muretsetakse, et pole piisavalt infot, või tuntakse, et pole piisavalt oskust olukorrast aru saada. Vahel ei suudeta taluda otsustamisega seotud survet (olgu või ajalist). Selliste muretsemiste taga on lapsepõlve mõjud – see, kui kedagi on pisikesest peale palju kritiseeritud, tema valikuid ja mõtteid naeruvääristatud või niisama neist mööda vaadatud.

Kui üks inimene on otsustamisest justkui loobunud, siis varem või hiljem tekib rahulolematus ja ka oht, et võrdsete partneritega paarisuhte asemel on tegemist vanem-laps suhtega. Et seda vältida, peaks mõlemad pooled vähemalt saama oma arvamuse öelda – seda ka siis, kui teine on mingis valdkonnas ekspert.