Maire Taska: me ei märka isegi seda, et meil on hing sees, vaimust rääkimata

Maire Taska. Foto: Erakogu

Konstellöör Maire Taska viib 14. septembril Taevas ja Maa keskuses käbi kursuse «Hing, keha, vaim» ja sel puhul oleks paslik teada, millest juttu tuleb. Põnevat kolmainsuseteemat lahkab kursuse juhendaja ise.

Kolm eraldi ja kõik koos. Kui koos üks keha, hing ja vaim peavad olema?

Neil peab olema vähemalt side. Konstellatsioonidest tuleb tihti välja, et me ei tajugi iseennast. Me ei märka isegi seda, et meil on hing sees, vaimust rääkimata. Kui me elame kolmainsuses, siis on meid igal pool kolm - keha, hing ja vaim.

Kui kooskõlas on tänapäeva inimesel need kolm meie olulist osa?

Väga harva on nad koos. Tavaliselt puudub kontakt vaimuga, mis ei ole meie keha sees. Iga osa on igas religioonis erineva koha peal — kui Indias arvatakse, et hing on kolmanda silma koha peal ja venelased ütlevad, et suure hirmu ajal läks hing talla alla, siis meie uskumuse järgi on ta kuskil südame piirkonnas. Kuigi kes teab, keegi meist ju ei tea ju lõpuni, kus ta asub. Aga kurb on see, et kuna tänapäeval oleme kaotanud side iseendaga, siis me otsime midagi suuremat, läbi meditatsioonide, läbi teatud praktikate, ja minnes suurema poole, kaotame iseennast. Huvitav on ka see, et paljudel puudub kontakt oma kehaga. Kui see puudub, kaob ära ka palju inimesele omaseid asju: orgasm, maitsemeeled, mõnel ka näiteks lõhnataju. Me oleme meditatsiooniga jõudnud kõrgele, aga me elame sellel maal, siin ja praegu. Selleks, et jõuda kõrgemale, on kõigepealt vajalik side iseendaga.

Vaim on midagi suuremat, selle kohta öeldakse ka, et see on tahe. Ja kui meil ei ole sellega kontakti, siis tekib küsimus — kuhu me liigume? Me tegelikult otsime sidet iseendaga ja sellepärast saigi see kursus loodud. Mul on olnud inimesi, kellel on kontakt kehaga olnud ainult kaks protsenti. Nad on küll võimsad, aga side puudub. Praegu on ilmunud palju väga huvitavaid noori, kes on otsivad ennast, sest nad on laiali. Vahel lendab hing ära, mõnel on ta väga kinni ja nutab. Selleks, et mitte tunda valu, mida hing tunneb, eemaldume me temast veelgi. Me läheme mõistusesse ja unustame ära intuitsiooni, hingehädad ning hingehoiu. Selleks on see kursus, et pääseda lähemale iseendale, leida üles oma tahe ja liikumisvõimalus ja seal saabki seda teha.

Kursuse tutvustuses on, et hing võib kinni jääda ka lapsepõlve. On see võimalik?

See on lapsepõlvetrauma, mis on meil läbi elamata. Siis me ei taha tunda seda hinge valu ja surume hinge endast eemale, surume ta kinni. Kui me elame mõistusega, siis seal ei ole nii palju valu. Lapsepõlvetraumad ilmuvad kursusel kahjuks küll, sest me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Mõni kaotab selle väiksena, mõni 15-aastasena, mõni vanemana.

Kas kursuse käigus on neile lapsepõlve traumadele otsa vaadates võimalik ka neist vabaneda?

Kindlasti. Mõne puhul tekib vabanemine, mõne puhul töötab see kiiresti, mõne puhul aga pole võimalik seda teha ühe tööga. Aga kui inimene astub mingigi sammu, on sealt võimalik edasi liikuda. Tavaliselt on kõik õnnestunud, aga kes teab, inimesed on erinevad ja probleemid on erinevad. Siiani on meil kõigiga õnnestunud, aga mitte alati 100 protsenti. Näiteks ühendada ennast kehaga 10 protsenti, on mõnel puhul suur samm. Igaühele oma.

Kui meenutada konstellatsioone, kas meie inimesed on iseendaga ühenduses?

Mitte ainult Eestis, vaid igal pool on nad laiali. Väga harva töötab see kolmik hästi.

Ja kui see töötab hästi, siis milline on selle inimese elu?

Ma ei oska öelda, kuidas ta muudab terve inimese elu. Aga tavaliselt on pärast seda tunne iseendaga palju parem. Sellelt kursuselt on olnud väga palju head tagasisidet.