Mees mõtiskleb: kui lapsesuu lajatab...

Foto: PantherMedia / Scanpix

Kui jään võõra lapsega kahekesi, siis ma kohe kardan, et ta küsib midagi sellist, mis tekitab minus ilmselget ebamugavust ja piinlikkust. Lapsed ju oma avastamiseeas on eelarvamustevabad, võtavad kõike, mis näevad, kuulevad, nii nagu see on. Ja tihti panevad täiega, kohe nii julmalt, et kui selline asi juhtuks kahe täiskasvanu vahel, siis ees ootaks kompenseeriv sõim, arveteklaarimine kakluse kujul või kohtutee. Vestlusi lastega meenutab lugeja Franz K.

Üks näide, mida küsib laps isalt, kui ta näeb esimest korda ratastoolis ühe jalaga meest: «Kas tal selleks on üks jalg, et siis peab ainult ühel papul paelu siduma?» Nojah, eriti piinlik oleks siis, kui see toimuks ühe jalaga mehe kõrval... Aga samas ma nende pärast ei muretse: olen ammu tähele pannud, et inimesed, kellel on õnnetuse või looduse viperuse tõttu mingi tavainimesel nii loomulik tegevus pärsitud või võimatu, nendel on arenenud nii teised meeled kui ka teised lihased ja tihti sellisel tasemel, et me – kellel on kõik olemas – võime sellest ainult unistada. Meie keha – see looduse imetegu – mobiliseerib ennast. 

Veel meenus üks kõrvalt nähtud-kuuldud lapsesuu pärl. See oli sööklas, kus inimesed tulid lõunale juba lauas istujatest mööda, võtsid kandiku ja läksid lõunasööki ostma. Sööjate laudadest läks mööda üks hästi paks mees, tohutu kõhuga, laps jäi teda vaatama ja mõtlema, siis tema peas asi klaarus ja ta esitas oma väite nagu pisike professor: «Emme, miks see onu sööma läheb, tal on kõht ju täis!»

Naabriplika hakkas ka kuidagi nihelema ja siis sain aru, et varsti lajatatakse n-ö kuvaldaga, salamisi lootsin, et ehk jääb enne hoopis magama – oli juba uneaeg, aga ei! Ta vaatas telekasse, siis vaatas mind, mõtles, vaatas veel ja valmistus midagi küsima. Olgu öeldud, et telekas oli Rio OM finaal USA-Serbia ja mina olin suvistes lühikestes pükstes ja tavalises särgis, mitte T-särgis. Ma olin peaaegu sada protsenti kindel, et tüdruk küsib: «Onu, miks sul nii kitsad õlad ja nii peened käsivarred on?» Oma jalgu ma häbenema ei pea, aga ülakeha võrreldes nende korvpalliambaalidega on pehmelt öeldes lahja – millise laiad õlad, võimsad käsivarred! Mõtlesin juba kaitsekõnet välja...

«Miks need onud seal ennast täis sodinud on» küsis laps hoopistükkis. Küll mul oli kergendus – ei võtnudki mind pihtide vahele! Muidugi mõtles laps päris tugevalt tätoveeritud korvpallureid ja neid oli seal platsil nii valge- kui ka mustanahalisi. Ma ei suutnud kohe midagi tarka vastata, sest oleme nüüd ausad, ega ma ei tea tõesti, miks peab üks täismees ennast täis sodima, sest minust on see teema mööda läinud, nagu ka kuljuste külgeriputamine. Ma olen selle teooria pooldaja: meestel on looduslik ripats olemas, naistel pole – las nemad ehivad ja kaunistavad ennast.

Laps hakkas haigutama ja ära vajuma, aga õnneks tuli lapse isa, st minu naabrimees ja päästis mu, võttis uimase lapse sülle ja küsis minult: «Noh, kas pinnis kõvasti?» Hakkasin midagi vastuseks kogelema, aga õhtu lõppsõna jäi ikkagi lapsele, kes tegi enne lõplikku uinumist kokkuvõtte: «Onud on kui tited, ma sodisin ka ennast....ükskord täis...siis kui titt olin...ammu...»

Lasteaias käiv laps rääkis «mingitest tittedest», sest ta ju ise juba «vana olija». Lapsed teevad ikka tuju heaks, just oma siirusega ja must-valge loogikaga: mingit häma ei ole, on lihtsalt, nagu on.

Olümpia on möödas. Olümpiavõitjad on sõna võtnud. Praegusel hetkel peaks naabriplikalt küsima ise ja sedasi tõsiselt, ilma mingi nunnutamiseta, sedas nagu mees mehelt: «Mis sa arvad, kas need end täissodinud onud – päris tippsportlased kohe, pakuks bussis vanainimesele istet?»