/nginx/o/2016/08/26/5763725t1hfa7e.jpg)
«Ainult sina mõistad mind.» «Kõik teised inimesed on mulle noa selga löönud – sina ei teeks nii kunagi.» «Kui sina oled rõõmus, olen mina ka rõõmus, sinu kurbus teeb ka mind lõpmata kurvaks.» Kas need pole imeilusad ütlemised, mida eriti suhte alguses kuuldes süda lausa sulab sees?
Kellele ei meeldiks end erilisena tunda või teha teise päeva kauniks. Ja vahel see ongi ilus... aga vahel tekib ka kohe alguses hirmutav tunne, et oot-oot, kas natuke palju pole? Natuke palju, äkki olen ma teise jaoks nii tähtis, et nagu... vastutan tema heaolu eest? Kui see küsimus tekib, tasuks olla tähelepanelik. Mõelda, et kui suhe jätkub, siis võib-olla ühel hetkel olen ma vastutav kõige eest, mis teisega ka halvasti juhtub. Et võib-olla räägitakse algsest vaimustuse objektist lõpuks ka kui noa selgalööjast ja siis juba uutele kaaslastele? Lõpuks jõutakse selleni, kus üks pool saab – kas tülide ajal, lahku minnes või veel hiljemgi – kuulda süüdistusi selle kohta, kuidas ta on teise vaimse tervise, unistused või lausa terve elu ära rikkunud.
Kui meile jäetakse mulje, et me vastutame teise õnne eest – ja jällegi, on hetki, kus see kõlab ju nii kaunilt, sest me tunneme end nii erilise ja tähtsana – siis mõelgem ka, mida me ise suhtelt ja elult soovime. Kas kogu aeg, võib-olla kogu elu teist emotsionaalselt toetada ja ainult niipidi? Või tahame siiski, et meie rasketel hetkedel kaaslane meilegi toeks oleks? Võib-olla soovime isegi seda, et kaaslane meid mitte ainult ei imetleks, vaid tunneks huvi, tahaks esmalt üldse küsida, kas meil on hea või paha tuju, mis on meie soovid ja mõtted? Paarisuhe (eks sõbrasuhe ju samamoodi) peaks olema suhe võrdsete vahel, kus mõlemad vastutavad suhte heaolu eest võrdselt ja suudavad ka võrdselt enda heaolu eest seista. Muidu on paarisuhte asemel ühel hetkel tegemist kas põetaja-põetatav, kriminaalhooldaja-katseajal kurjategija või vanem-laps suhtega. Teinekord toimib taoline suhe ka aastaid, aga kui pooled endasse vaatadata julgevad, siis pole nad südamepõhjas sellise rollijaotusega kunagi päris rahul.
See, et teiste inimeste meeleolu või käitumine meid mõjutab, on muidugi normaalne – eriti kui tegemist on lähedaste inimestega. Ent kui hakkame kuulma ennast või kaaslast natuke liiga tihti rääkimas viisil «Mul lihtsalt ei jää muud üle, kui sõbrannadega rääkida, sest kodus mind ju mitte keegi mitte kunagi ei kuula» või «Jah, läksin armukese juurde/läksin kasiinosse/ sõimasin ülemuse läbi, nii et mind vallandati/lõin sind, aga vaata mida sina mulle enne ütlesid», siis olgem tähelepanelikud. Kui õigustame enda mis iganes probleemseid käitumisi või inetuid sõnu sellega, et teine on meid justkui sundinud selleks oma mingi teo või emotsioonidega ja vaba tahet meil polegi – siis tuleb pilk endasse pöörata. Mõelda sellele, kas teine inimene ikka päriselt paneb meid ühel või teisel viisil tegutsema. Mis jõud see selline on? Mõelda, miks meile sobib ettekujutus, et teisel on meie üle selline suur mõjuvõim. Tegelikult saame me ju alati valida – ka seda, kas suhet jätkata või on haavad ja erimeelsused liiga suured.
Muide, ka nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldsed suhted algavad tihti väga kaunite tegude ja sõnadega. Teise eest hoolitsetakse igal võimalikul moel, tehakse uhkeid kinke, teist kiidetakse üliemotsionaalselt taevani (vahel ka võrreldes kas oma eksi või ülejäänud inimestega), tahetakse igal hetkel teada, kus kiidetu on ja mida teeb. Ja siis ühel hetkel, kui teine pool enam nii ideaalne ei paista, näidatakse oma pettumust kõikvõimalikul moel välja – kaaslane, keda alguseks pühakuks, elupäästjaks, ingliks või seksijumalannaks peeti, on nüüd viimane viimaste seas.