15-aastane tüdruk astus Võrus ema ja lapse kaitseks välja

Foto on illustratiivne. Foto: PantherMedia / Scanpix

Sõbranna tähistab sünnipäeva - Postimehe naisteportaal sai nimelt kümneaastaseks! Sel puhul vaatame arhiividesse ja taasavaldame lood, mis on meie lugejatele enim peale läinud. See lugu ilmus esimest korda 26. augustil 2016.

Facebooki-grupis «Märgatud Võrus» jutustab oma loo tubli ja julge alaealine tüdruk, kes julges vahele astuda äärmiselt ebameeldivale situatsioonile, kus ülejäänud pealtnägijad ei julgenud midagi ette võtta.

24. augustil Võrus buss 16 peal tuli bussijaama juures peale üks noor ema väikese lapsega. Laps nuttis ning oli näha, et ta oli üsna endast väljas. «Nägin, et ema püüdis teda rahustada, aga see ei aidanud,» kirjeldab lugu noor neiu ise. «Väike laps nuttis terve tee, kuni lasteaed Sõlekeseni. Bussis oli üsna palju rahvast ja lapse kisa häiris tõenäoliselt kõiki, kuid kõik kannatasid selle ära.»

Kui buss Sõlekese juures oleva peatuseni jõudis, tõusid mitmed inimesed püsti, et väljuda. «Järsku tuli üks vanemapoolne naine selle noore ema ja lapse juurde,» meenutab asja pealt näinud tüdruk. «Kuna istusin põhimõtteliselt nende kõrval, siis nägin kõike pealt, mis toimuma hakkas. Naine tuli vihaselt nende juurde ning haaras lapse juustest ja riietest kinni. Nägin, kuidas ta teda raputas ning sõimas nii ema kui ka pisikest. Ema hakkas muidugi vastu ning tõukas võõra naise eemale, aga see ei aidanud. Sündmus hakkas juba üle piiri minema, kuid mitte keegi ei sekkunud, kõigil oli sellest täiesti ükskõik!» Neiu tõdeb, et kõige rohkem ärritaski teda tõsiasi, et bussis oli väga palju täiskasvanuid, aga mitte keegi vägivallatsevat daami korrale ei kutsunud. «Bussijuht ka ainult jälgis peeglist antud olukorda ning irvitas selle üle. Kas enam absurdsemat asja saab olla?!»

Postimehega rääkides meenutab anonüümsust palunud tüdruk, et proua ei tundunud päris adekvaatne, kuid purjus ka polnud. Last raputades karjus ta: «Kas sa jääd juba vait või ei, mis asi see olgu, et üks jõmpsikas ei jäta röökimist järgi. Hakake oma last kasvatama ometi!» Ka märkas neiu, et vägivallatsenud naise käsi hakkas juba rusikasse tõmbuma ning just see oli viimane tilk karikas: «Sekkusin, et tagada nii ema kui ka lapse turvalisus. Kurb oli see, et kõik teised, kes bussis viibisid, ei vaevunud isegi oma suud lahti tegema!» ei suuda julge noor meiega rääkides oma imestust ja nördimust varjata.

Lõpuks proua ka tüdruku sekkumisele reageeris, kuid loomulikult ei olnud see meeldiv: «Selle peale osutas ta oma sõrmega minu poole ning seejärel näitas mulle keskmist sõrme.»

Neiu hindab proua vanuseks vähemalt 60 aastat ning lisab, et pärast keskmise sõrme näitamist hakkas vanadaam ka tüdrukuga sõimlema, aga: «Vähemalt jättis ema ja lapse rahule. Jumal tänatud, et ta ei saanud lapsele rohkem haiget teha!» Sekkunud tütarlaps püüdis ema rahustada ning samal ajal ka «hullu vanamooriga» tegeleda, sest jätkuvalt ei olnud mitte ükski bussis viibinud inimene suud lahti teinud.

Kui nad kõik bussist väljusid, otsustas tüdruk proua käest uurida, mis õigusega ta võõrale lapsele kallale läks. «Selle peale sain ma sõimata, et julgesin noore ema ja lapse kaitseks välja astuda. 60+ eluaastates vanaproua, kelle käitumine oli hullem kui tänapäeva käestläinud teismeliste oma, saatis minu pihta igasuguseid roppuseid. Ütles, et tal on seitse last-lapselast ning mitte ükski neist pole selline debiilik nagu mina?! Selle peale ütlesin vastu, et ainus debiilik, kes siin on, oled sina, sest mitte ükski normaalse mõistusega täiskasvanud inimene ei lähe nutvale pisikesele lapsele kallale! Peale seda kiirendasin sammu ning kuulsin kuidas ta mind ikka veel sõimas ning lõpuks sõnaotseses mõttes v**** saatis.»

«Mul on tõsiselt kahju sellest emast ning lapsest, kes sellise käitumise osaliseks pidid saama Võru linna ühistranspordis,» võtab tüdruk inetu loo kokku. «Eriti häbi on mul teie pärast, kes te lihtsalt naersite, kogu seda olukorda pealt vaatasite ning ei sekkunud! Inimesed, te näete hädasolijat, aga ei aita... Häbi teil olgu! Palun märgake enda ümber hädasolijaid ning vajadusel sekkuge, kunagi ei või teada millega selline asi lõppeda võib – ma ei kujuta ette, mida see vanaproua veel teha oleks võinud...»

Tüdruk edastab veel sõnumi ka noorele emale, kes šokeeriva käitumise osaliseks sai ning loodab, et tema ja lapsega on kõik kenasti korras, lõpetuseks aga küsides: «Mida teeksite teie sellises olukorras? Kas tõesti inimesed ei julge enne midagi teha, kui asi endid ei puuduta?»