Tõtt-öelda pole midagi seesugust tänapäevalgi ilmtingimata vaja. Ja ometi on moodsad ajad loonud veidrad kriteeriumid, mis panevad osa inimesi end alaväärsena tundma.
Jah, aastaid tagasi oli kõik palju lihtsam. Sa ei pidanud mõtlema üle stiilis: «Ma ei saa sellele tüdrukule läheneda, sest isegi kui ma talle meeldin, ei ole mul raha, et temaga välja sööma minna, ja veini osta ja seda ja toda.»
Ei, kuttidel kõlises heal juhul mõni münt taskus ja nad teadsid, et saavad selle eest osta tüdrukule pudeli koolat ja kui eriti hästi läheb, siis ehk ka paar sõõrikut tegelaselt, kes mööda liiva jalutades valjuhäälselt oma kraami pakub. Ja sellest piisas. Nad ei mõelnud asju enda jaoks keeruliseks.
Oluline oli inimestega kokku saada ja nendega rääkida, mitte avaldada muljet sellega, mis sul on. Kui sa siis viimaks puhkusereisilt koju jõudsid, ei jõudnud sõbrad ära oodata, et sinuga kokku saada ja kuulata, milliseid lahedaid lugusid sul reisist rääkida on.
Nüüd tagasi jõudes ei paku kellelegi pinget sinuga kohtuda. Nad juba teavad, et veetsid suurepäraselt aega. Isegi kui ei veetnud, paistab su Facebooki kontolt ikkagi kõik superäge.
Mulle tundubki, et enne aastat 2000 käidi mere ääres enda pärast, nüüd aga peamiselt oma Facebooki sõprade pärast.
Ise ma ei käi enam sellistel perekonna väljasõitudel. Aga ühel päeval, kui mul on mu oma perekond, tahaksin osta autoromu, riputada kaela vana, ainult 36 pildiga fotoaparaadi ja veeta puhkuse just sellises mõnusas, vanakooli stiilis. Jaaaa!
Head lugejad, kirjutage meile, milline oli teie esimene ühine reis oma kallimaga ja võite võita ööbimise Tartus Hektor Design butiikhostelis. Loe lähemalt lugejamängu kohta!