Peakorraldaja Ivica Mägi rääkis mulle lähemalt puuetega lastega perede taustast: «Kui perre tuleb puudega laps, on psühholoogiline koormus sageli nii suur, et pered lagunevad.» Tihti lähevad isad ära ja ema jääb lastega üksi. Sellised emad ei saa tööle, sest puudega last pole sageli võimalik lasteaeda panna. Isegi täiesti edukatel kohtadel olevad emad jäävad kodusteks.
Vaesus võib minna nii hulluks, et ühel hetkel pole raha süüa osta. Sellised emad pesevad oma pead kõige odavama pesuseebiga, sest lihtsalt pole võimalust parema jaoks. Üks naine, kes kodus insuldi saanud voodihaiget meest hooldas, olevat hakanud eelmise aasta turul tatrapakki saades nutma. Ta rääkis, et kui mehele süüa teeb, siis ütleb talle, et sööb ise köögis, kuid tegelikult joob lihtsalt teed, kuna muidu sööki ei jätku. Omaksehooldajad palka ei saa.
Ivica sõnul on sellistes peredes lapsi, kes käivad koolis kilekotiga, sest koolikoti jaoks ei jagu raha. On lapsi, kes käivad meie külmal Eestimaa talvel kummikutega, sest saapaid osta ei jaksa keegi. «See on päris kurb, kui neid lugusid lähedalt näed,» ütleb Ivica, lisades, «Samas ma olen ka selle poolt, et haletsemine ei aita ja tulebki teha midagi mis neid aitaks. See turg ongi täpselt see, mis neid aitab. See turg, kust nad tõesti saavad lapsed riidesse talveks ja endalegi pesu selga jne, on paljudele peredele elupäästev.»