Paarisuhte müüdid, mis takistavad tõelist armastust

Tõeline armastus nõuab pühendumist. Foto: Vida Press

Meil kõigil on oma arusaam sellest, milline peaks välja nägema üks õnnelik ja rahuldustpakkuv paarisuhe. Need arusaamad ja ootused on mõjutatud meie perekondlikust taustast, eelnevatest suhetest, väärtushinnangutest, kultuuriruumist jne. On mõned üldlevinud ootused, mis lähemalt vaadates ei ole päris realistlikud ning võivad paarisuhte toimimist oluliselt takistada. Neid võib nimetada ka paarisuhte müütideks, kirjutab Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, PREP paarisuhtekoolitaja, koolipsühholoog Karmen Maikalu.

Õnnelikus paarisuhtes jääb armumistunne igavesti kestma

Me kõik oleme (loodetavasti) olnud armunud: kallile inimesel mõeldes hakkab pea ringi käima ja süda kiiremini lööma, kõhus on «liblikad», vaevavad keskendumisraskused, uni ja söögiisu on kadunud ning kõik tundub lõputult ilus nagu viimati nähtud romantilises armastusfilmis.

Psühholoog Karmen Maikalu. Foto: erakogu. Foto: Erakogu

Paraku ei püsi selline armumistunne igavesti mitte kellegi puhul. Esiteks ei saakski püsida, sest pidev armumisseisund (vaata eelpool loetletud sümptomeid!) võib olla organismile väga kurnav. Pealegi on teadlased inimaju uurides selgeks teinud, et armumisele omased keemilised reaktsioonid kestavadki vaid 12–18 kuud. Mis saab siis, kui see keemia koos erutava tundega otsa saab?

Paljud arvavad, et armastus ongi vaid pead segi ajav tunne ja kui nad seda enam nii intensiivselt ei koge, tuleks suhe lõpetada, sest «ma ei armasta teda enam». Seejärel minnakse uue «armastuse» otsingule, et kogeda jälle seda meelierutavat armumisetunnet, mis aga ühel hetkel jälle paratamatult tuhmuma hakkab ja taas saab koos igatsetud tunde kadumisega otsa ka suhe... Niimoodi võib tiirlema jäädagi ja lõpuks närib tühjus ikka hinge.

Ent kui teada, et sellistele romantilistele ja erutavatele tunnetele ongi omane intensiivsust kaotada, siis, nagu üks mees kunagi ühes foorumis arutles: «...on ju suhteliselt pointless iga kolme aasta tagant oma praegune naine või mees ära diliitida, et siis kogu kupatus uuesti alla laadida…»

Seega seisamegi ühel hetkel valiku ees: kas otsida järjekordselt mõni uus armumisobjekt või jääda kokku, üritada luua midagi püsivamat ja küpsemat ning jõuda selle kaudu oma suhtes uuele tasemele? See on miski, mille juurde kuuluvad sügav kiindumus, lojaalsus, lähedus, mõistmine ja turvatunne. Mõned autorid nimetavad seda kaaslaslikuks või kiindumuslikuks, mõned koguni tõeliseks armastuseks. Kas me tegelikult seda mitte ei otsigi?

Õnnelikus paarisuhtes ei ole konflikte

Tihti arvatakse, et arusaamatused ja eriarvamused tähendavad, et me ei sobi kokku. Ent tegelikult on konfliktid igasugustes suhetes vältimatud. Me oleme erinevate taustade ja kogemustega isiksused ning peamegi mõnest asjadest erinevalt aru saama ja arvama. Küsimus on pigem selles, kuidas konfliktide puhul käitutakse ning kas ja kuidas neid üritatakse lahendada.

Kui ta on minu jaoks õige, siis ta teeb mind õnnelikuks

Armununa on inimene ikka õnnelik, unustades kõik senised probleemid. Ent kui esmane tundetuhin mööduma hakkab, on jälle aeg hakata igapäeva reaalsusega ja iseendaga tõtt vaatama. Üks peamisi probleeme paarisuhtes saabki alguse olukorrast, mil me hakkame oma partnerit iseenda tunnete eest vastutavaks tegema. Paraku ei suuda keegi teist inimest õnnelikuks teha. Õnnelikkus ja rahulolu saab alguse inimese enda seest. Hea paarisuhe võib inimese õnnetunnet küll suurendada, kuid ei saa olla selle esmane põhjus.

Kui ta mind armastab, siis taipab ta mu vajadusi instinktiivselt

Tihti eeldavad inimesed, et armastatu mõistab neid poolelt sõnalt või siis loeb nende soove lausa silmadest. Kui seda ei juhtu, ollakse pettunud ja mõnikord tekib kahtlus, kas teine ikka armastab mind, kui ta ei mõista asju, mis minu jaoks elementaarsed.

Inimesed, kes teineteist armastavad, võivad sealjuures olla erinevamad, kui nad arvatagi oskavad - see, mis ühe jaoks enesestmõistetav, ei pruugi seda olla teise jaoks. Armastus ei anna veel mõtete lugemise oskust ning oma soovidest ja vajadustest tuleb teisele inimesel rääkida, mitte jääda ootama, et teine nendest ise aru saaks.

Paarisuhe teineteise jaoks õigete inimeste vahel püsib iseenesest õnnelik

Nii, nagu taim vajab kastmist ja rohimist, vajab ka armastus peale tunnete nii teadlikku otsust kui ka hulgaliselt tööd ja pühendumist. Ilma hoolitsuseta kasvab vaid umbrohi. Suhe vajab oma arengus tarkust, kuidas hoida vastastikkust dialoogi elavana, kuidas luua ja väärtustada hetki, mis kuuluvad tõeliselt meile kahele, kuidas hoida tasakaalu erinevate rollide vahel, kuidas aktsepteerida iseennast oma lähedasi. Selleks on vaja teha tööd iseendaga, vahel raskeid valikuid või valusaid loobumisi, mõnikord on vaja abi otsida väljapoolt. See kõik ei ole lihtne, ent ometi saavutatav ja tulemus – püsiv paarisuhe, millest tunnevad rõõmu mõlemad – on seda kindlasti väärt.