Abieluleht 1932. aastal: miks on naised armukadedad?

Foto: Mary Evans / Scanpix

Üks kurvemaid pahesid, mis mitmedki varem õnnelikud abielud purustab, viib kuni lahutuseni, ent enamuses toob aga perekonda pahandusi ja tülisid, on naise armukadedus. Nii teadis rääkida 1932. aasta jaanuarikuus Eesti abielurahva häälekandja Abieluleht.

Belousenaut ütleb naise armukadeduse kohta järgmist: «Kui naine hakkab oma mehe vastu armukadedust tundma, s.o naine kahtlustab oma meest läbiläimises võõraste meestega, siis naise hinges ei leidu enam ühtegi järeleandmist, ei leidu enam ühtegi minutit asja tõsiselt järelekaalumiseks. Siis ei arvesta naine enam oma mehe kannatustega, ta aina neid veel suurendab. Tema armastus oma mehe vastu, tema terve elu eesmärk kaon täielikult.

Naine sel puhul ei hooli enam muust, kui aina valvata oma meest, tema sõnades, liigutusis ja tegudes.

Vahetpidamata hulguvad tema mõistusest läbi lugematud pildid ja kujutlused, ning kõigi nende juhuslikkude piltide ja kujutelmide kõrvale seab naine veel oma teadliku mõistuse kohaselt ettekujutisi. Oma vaimus on ta valmis teritama relva, et sellega parajal juhusel tasuda «kättemaksu» ning vabastada oma hinge piine.

Nii vahetpidamata selliseid õudusi oma hinges hellitades, kaotab ta edaspidi oma täieliku enesevalitsemise ning muutub nende kujutluste armuta ohvriks, kusjuures kaob igasugune rahulik ja külmavereline järelemõtlemine. Ka sul juhusel, kui mehel ei leidu enam hinge peal ühtegi süüd.

Sel juhtumisel hakkab naine nõudma juba hingeliselt kunstlikku ülesärritust, ta nagu joobub neist mõtteist, kuna sel puhul muutub igapäevane elu täiesti võimatuks.

Tema hing hakkab ikka rohkem ja rohkem otsima seiklusi, õudsusi. Tema pettumuse tunne kasvab iga päevaga, kusjuures kahtlustab omi kujutlusi nende tõelikkuses ja hakkab ennast sundima uskuma mehe tegeliku süü sisse.

Oma mehe olemasolu hakkab ta armutult vihkaba: mehe igapäevane kodune tegevus, mehe hääl ja sõnad, – kõik need ei meeldi talle enam, need on otse vastikud temale; vaatamata, et mees oli kord ometi temale ainukene maailmas, ainukene, keda usaldas, keda lubas oma lähedusse. Vaatamata, et tema mees oli talle suurimaks, kallimaks varanduseks, kellele oleks ohverdanud oma elu armastuse pärast. Nüüd võib tema omas kujutlusis muutua kas või roimariks.

Tema ei pöördu ja ei teagi pöörda oma tähelepanu nendele piinadele, mida ta oma olemisega on valmistanud oma kord armastatud mehele, oma lastele.

Tihti pole naisele veel nii valus, kui ta ise näeb oma meest võõra naisega, ent seda halastamatum on – kahtlus. Kahtluse puhul kadestab naine oma meest veel selles, et see oskab olla nii kaval, nii osav ja tema avaliku tõenduste puudusel, ning vaatamata naise kõige peenematele kavalustele, jälgida oma meest, – siiski teda veel petab.

Armukade naine on kõigi peale valmis, viha ja meeleheitlikkuse hoos võib ta anduda isegi teistele, tundmatu ja juhuslikule mehele, et aga «kättemaksta» oma mehe ebatruuduse eest.

Naise armukadedus ei piirdu veel sellega, et kadestada ainult oma meest ja tegelikult nähtud ehk ettekujutatud võistlejannat, vaid sel ajal hakkab naine vihkama ka kõiki teisi mehi ja isegi neid esemeid ja kohti, millised tema ja teistele meestele meeldivad.

Naine niisuguse armukadeduse juures ei soovi saada vabaks omast mehest, sest sel puhul ei suudaks ta omi südamepiine enam kuhugile mahutada, ning mees omi unistusi võiks täide viia tema võistlejannaga – seda ei luba tema iialgi. Ka ei soovi naine oma mehe surma, ka sel puhul pole naisel enam kellele «kätte maksta».

Ta oleks pigemini valmis oma meest piinama sõnadega, oma olemisega, et mees tema jalgade ees armutult kokkuvariseks. Wolter ütleb: «Ilmas on vaid kaks asja, mida naine mehele ei andesta: tema uni ja «äriasjad.»

Armukadeduse põhjuseks ei olegi tihti see, et mees peaks igatsema võõraid naisi, see võib rohkem tulla veel siis, kui tema sõbrannad tema kuuldes kõnelevad tema mehest ja seda rohkem kui on selles kuulda igatsevat tooni.

Armukadedus tuleb samuti ette meeste juures, kuid mitte just nii traagilisel kujul kui naise juures.

Mees oma armukadeduses ei muutu nii tihti meeleheitele kui naine, ja oma armukadeduse tunnet väljendab ta juba rohkem kurjuses, valimatu sõnades. Armukadedus mehe juures võib ajajooksul kaduda ja andeksanda naise eksimisi. Tihti ei tunne mees armukadedust mitte enese suhtes, vaid paljude pisiasjade suhtes, mis temale kallid on, olgu see siis kas mõni amas loom, ehk ükskõik mis tahes. Mees nagu ei soovi, et teisel «hästi läheb». Tihti tekib naise juures ka armukadedus sel juhul kui mees loeb raamatut kus tegelaseks on mõni – temast parem võistlejanna.»