Oma mehe olemasolu hakkab ta armutult vihkaba: mehe igapäevane kodune tegevus, mehe hääl ja sõnad, – kõik need ei meeldi talle enam, need on otse vastikud temale; vaatamata, et mees oli kord ometi temale ainukene maailmas, ainukene, keda usaldas, keda lubas oma lähedusse. Vaatamata, et tema mees oli talle suurimaks, kallimaks varanduseks, kellele oleks ohverdanud oma elu armastuse pärast. Nüüd võib tema omas kujutlusis muutua kas või roimariks.
Tema ei pöördu ja ei teagi pöörda oma tähelepanu nendele piinadele, mida ta oma olemisega on valmistanud oma kord armastatud mehele, oma lastele.
Tihti pole naisele veel nii valus, kui ta ise näeb oma meest võõra naisega, ent seda halastamatum on – kahtlus. Kahtluse puhul kadestab naine oma meest veel selles, et see oskab olla nii kaval, nii osav ja tema avaliku tõenduste puudusel, ning vaatamata naise kõige peenematele kavalustele, jälgida oma meest, – siiski teda veel petab.
Armukade naine on kõigi peale valmis, viha ja meeleheitlikkuse hoos võib ta anduda isegi teistele, tundmatu ja juhuslikule mehele, et aga «kättemaksta» oma mehe ebatruuduse eest.
Naise armukadedus ei piirdu veel sellega, et kadestada ainult oma meest ja tegelikult nähtud ehk ettekujutatud võistlejannat, vaid sel ajal hakkab naine vihkama ka kõiki teisi mehi ja isegi neid esemeid ja kohti, millised tema ja teistele meestele meeldivad.