/nginx/o/2016/08/20/5739797t1h0c0d.jpg)
Lugeja Liisa kirjutab, et kuigi nende pere kolmest lapsest veel keegi koolis ei käi, siis kõige vanem järgmisel aastal sinna oma sammud seab. Ta luges Pille saadetud kirja, kus autor kutsus üles lapsevanemaid taskuraha jagades ka teistele mõtlema. «Üldiselt olen sellega nõus, aga üks väike asi jäi kripeldama,» kirjutab Liisa.
«Minu meelest on väiklane öelda, et lapsele taskuraha andes üritavad mõned ennast edukamana näidata,» selgitab Liisa. «Me teeme kõike seda ju laste jaoks! On vanemaid, kes on ülihoolitsevad ja muretsevad, tahavad, et lastel oleks alati kõik vajalik olemas. Ei, kõik ei ole alati teistega seotud. Mind näiteks ei huvita üldse, mida keegi arvab niikaua, kuni tean ise, et olen andnud oma parima.
Näiteks kui nendega poes käime ja hoolimata kõigist pingutustest üks ikkagi jonnib, (jah, ei osta neile kõike head ja paremat ja nad teavad seda, aga ikka käib vaidlus, et kes saab asjad korvi tõsta või käru lükata) siis mind ju ka ei huvita mis teised sellest arvavad, vaid tahan oma lapse maha rahustada.
Samas olen mõelnud küll, kuidas teeme. Hetkel on neil olemas kasvuhoiused, ja nendega seoses pangakontod. Kooli minnes saavad nad ju koolikaardi teha. Kui neil peaks olema midagi vaja, siis helistavad mulle ja teen mobiilimakse nende kontole. Üldiselt nad ju sööksid ikkagi koolis, aga tõesti, kui on pikad päevad või nad lähevad peale kooli trenni või koori, või sõbrad lähevad kohvikusse ja nemad tahaks ka nagu midagi osta, siis on see põhjendatud.
Mina usun küll, et see on parem variant kui taskuraha andmine - eriti just mündid kaovad kergesti ära ja sularaha võidakse ka vahetunni ajal ära varastada.
Samas kaardiga pole kellelgi teisel midagi teha ja see oleks nagunii tühi, kui laps ei olnud palunud kannet teha. Aga laste arvelt päris kindlasti kokku ei hoia, pigem jätan hoopis endale midagi ostmata. Ja taskuraha ka arvutama ega kaaluma ei hakka. Nii on üks mure vähem. Kõigil on kindlasti omad kasvatusstiilid ja tõekspidamised, aga see on lihtsalt minu arvamus.»