/nginx/o/2015/12/02/4759217t1h23d9.jpg)
Armastus on imeline ja ettearvamatu. Võib kuluda aastaid enne, kui suudad kellegagi luua erilise sideme, kuid samas võib see juhtuda just siis, kui sa seda kõige vähem oskad oodata.
Mehed meenutavad: hetk, mil teadsin, et tahan naise kätt paluda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Woman's Day uuris meestelt, millal nemad mõistsid, et tahavad oma kallima kätt paluda. Siin on nende lood.
Nick (abielus viis aastat): «Ma pole kuigi romantiline mees ja ma ei usu armastusse esimesest silmapilgust, aga ma teadsin juba pärast esimest kohtingut, et tahan oma naist kosida. Ta oli ilus, lõbus, temaga oli lihtne rääkida ja kõik sobis. Sel õhtul oli väljas lumetorm ja ma mäletan, et mõtlesin endamisi, et nüüd ongi see hetk käes. Me olime aasta aega koos olnud ja elanud ning siis abiellusime. Eelmisel aastal sündis meie esimene laps. Elu on imeline ja ma olen iga päev tänulik, et temaga kohtusin.»
Craig (abielus 17 aastat): «Kuigi me olime abiellumisest rääkinud, olin ma oma otsuses kindel pärast seda, kui mind töölt vallandati. Yolanda oli äärmiselt toetav. Ta ei kahelnud kordagi, et ma suudan leida uue töö ja väljakutse, ta ei mõelnud ka sellele, et peaks suhte lõpetama, sest ma olin töötu. Lõpuks leidsin uue töö, kus ma, muide, olin kokku 18 aastat, ja me kihlusime tema sünnipäeval. Ma armastan täna teda rohkem kui kunagi varem.»
Ben (abielus 40 aastat): «Mängisin kohaliku teatri etenduses peaosa. Ühe proovi käigus istus esireas kena noor naine, kelle jalge ees lamas koer. Ma ei teadnud, kes ta on, aga tema peale oleks justkui mingi valgus paistnud. Pärast proovi küsisin temalt, kas tohin teda lõunale viia ja kuigi ta esialgu põikes vastu, andis ta lõpuks oma nõusoleku. Söömise ajal tekkis mul tunne, et ma tean teda, kuigi me polnud varem kohtunud. Sel päeval taipasin, et tema on minu naine. Umbes kolm kuus hiljem me abiellusime.»
Taylor (abielus seitse aastat): «Teadsin, et tahan oma naise kätt paluda juba siis, kui olime esimesel kohtingul eelroad ära söönud. Ta oli imeline, kaunis ja naljakas ning lisaks sellele tahtsime me elult samu asju: seiklusi, reisida ja uusi kogemusi saada. Ma mõistsin, et see inimene on minu jaoks alati huvitav. Sõitsin sel õhtul koju ja rääkisin oma parimale sõbrale, et ma tahan selle naisega abielluda. Nüüd, 11 aastat hiljem, on meil kuuekuune laps ja meie elus pole olnud ühtegi igavat hetke.»
Jordan (abielus 10 aastat): «Ma teadsin, et tahan oma naise kätt paluda, kui me hakkasime mõtlema sellele, kuidas pühade ajal oma aega planeerida ja mõlema pere juures käia. Me olime kolm aastat koos olnud ja muidugi ma olin mõelnud abiellumisele, kuid see oli esimene kord, mil ma mõistsin, et ma pean tema kätt paluma.»
Adin: «See hetk oli siis, kui olime vaid paar nädalat koos olnud. Mingi suurem tunne haaras mind ja ma teadsin, et ma tahan kogu ülejäänud elu temaga veeta. Ma tean, et see asi on õige, sest iga kord, kui ma kujutan ette, et pean olema ilma temata, haarab mind sõnulseletamatu kurbus.»
Dan (abielus kaheksa aastat): «Ma olin just üle elanud päris karmi lahkumineku ja polnud kindel, kas ma olen valmis uuesti kohtingule minema. Aga sõber käis mulle peale, seega lõpuks ma läksin uuesti välja ja mu praegune naine Jill on üks esimesi, kellega ma kohtingul käisin. Mul ei kulunud kaua aega enne, kui ma mõistsin, et ma olen uueks suhteks valmis ja ma tahan seda suhet luua just temaga. Ma olen juveelikaupmees ja sain talle sellise sõrmuse, mida tema sõbrannad tänaseni kadestavad.»