Ireene Viktor: veganid piinavad oma lapsi?

Foto: Caro / Scanpix

Vegantoitumise kohta liigub ringi palju müüte, vale- ja eelarvamusi. Näiteks arvatakse, et laste veganina kasvatamine on nende piinamine ning et veganvanemad suruvad oma lastele veganlust kuidagi peale. Teemat lahkab Vegani päevaraamatus Ireene Viktor.

Kõik vanemad kasvatavad oma lapsi ja teevad teatud vanuseni nende eest otsuseid lähtuvalt oma väärtushinnangutest, uskumustest ning põhimõtetest. See ei ole lapsele millegi pealesurumine. Veganvanemad ei suru oma lastele porgandit kurgust alla, on loogiline, et peresiseselt toitutakse ühtemoodi. Selles pole ka midagi halba, kui laps saab juba noorest peast kodust kaasa oskused ja teadmised, kuidas toituda tervislikult, sest läbimõeldud vegantoitumine just seda on. Samuti pole selles midagi halba, kui laps teab juba noorest peast, kuidas toit meie lauale jõuab, selle asemel, et tõde tema eest varjata või häma ajada. See ei tähenda, et veganvanemad näitavad oma lastele videot tapamajas toimuvast või tegeleksid muud moodi hirmutamisega. Loomadest hoolimist õpetavad oma lastele niikuinii juba kõik vanemad, veganvanemad lihtsalt laiendavad seda ka farmiloomadele.

Enne edasi lugemist, vaata kahte videot. Mida sööb üks täitsa tavaline veganlaps?

Mida sööb üks täitsa tavaline mitte-vegan laps?

Kumma lapse menüü on tervislikum ja mitmekülgsem? Loomulikult ei saa nende videoklippide põhjal teha suuri üldistusi kõikide vegan või mitte-vegan laste kohta. Lapsed on erinevad, mõnel on hea isu, teine krimpsutab enamus toitude peale nina. Palju sõltub ka vanemate enda oskustest, võimalustes, teadmistest ja toitumisviisist. Kuid samuti ei saa üldistades eeldada, et vegantoitumine tähendab laste piinamist, näljutamist või millegi pealesurumist.

Ükski toitumisviis pole automaatselt tervislik või ebatervislik (ei segatoitlus, vegantoitumine või mis iganes muu toitumisviis), vaid see sõltub ikkagi inimese valikutest ja informeeritusest. Selleks, et üks või teine toitumisviis oleks tervislik, peab järgima teatud põhitõdesid. Liha- ja piimatoodete menüüs olemine ei tee toitumisviisi automaatselt tervislikuks (vastupidi, tavaliselt tarbitakse neid liiga palju ja tagajärjeks on erinevad terviseprobleemid), samuti ei tee nende menüüst väljajätmine toitumist automaatselt ebatervislikuks.

Enamus inimesi ei järgi kahjuks tervisliku toitumise põhitõdesid ega ka näiteks riiklikke toitumissoovitusi. Eesti elanike toitumise uuringud on näidanud, et paljude inimeste menüü sisaldab liialt vähe vitamiine A, C, D, B-grupi vitamiine, foolhapet, kaltsiumi, rauda, kiudaineid ja süsivesikuid. Liiga vähe süüakse puu- ja juurvilju. Liialt palju tarvitatakse aga rasvu, küllastunud rasvu, suhkrut ning soola. Sellest tulenevalt kannatab suur osa Eesti elanikkonnast erinevate terviseprobleemide käes, näiteks kõrge vererõhk, kõrge kolesterool, südamehaigused, veresoonkonnahaigused, II grupi diabeet jne.

Erinevalt paljudest mitte-veganitest on paljud veganid endale siiski selgeks teinud, mida tähendab tervislik vegantoitumine ning millistele toitainetele peab tähelepanu pöörama. Nii nagu tervislik segatoitlus eeldab põhitõdede tundmist, eeldab seda ka tervislik vegantoitumine. Kuid selle infoga tutvumine ning praktikas kasutamine ei ole mingi keeruline või ületamatu ülesanne ega nõua toitumisteadlase teadmisi. Millegipärast aga võetakse eeldus, et inimesed, kes on veganiks hakanud, on rumalad. Arvatakse, et neil puudub lugemisoskus ja info otsimise oskus. Sellest tehakse järeldus, et tervislik vegantoitumine on võimatu. Kui sinul isiklikult puuduvad vegantoitumise eripärade kohta teadmised ning sul pole aimugi, kuidas veganid toituvad, siis karjatused «aga raud! aga valk!» ei ole tõestus selle kohta, et vegantoitumine on ebatervislik. Oletamine ja eeldamine ei ole teadmised, vaid eelarvamused.

Maailma suurim toitumisasjatundjaid koondav organisatsioon Academy of Nutrition and Dietetics on juba aastaid tagasi avalikult kinnitanud, et hästi planeeritud vegantoitumine tagab kõigi vajalike ainete piisava saamise ning on sobiv inimestele igas eluetapis, sh raseduse ja imetamise ajal ning imiku-, lapse- ja noorukieas. Lisaks USA-le kinnitavad vegantoitumise sobilikkust igasse eluetappi ka Ühendkuningriigi, Kanada, Austraalia ja Põhjamaade toitumisasjatundjate organisatsioonid ning riiklikud toitumissoovitused. Sel aastal avaldati Soomes uued peredele mõeldud toitumissoovitused, kus vegantoitumine on samuti igas eas inimestele sobilikuks tunnistatud.

Seal seisab muuhulgas: «Toidukultuur elab ja muutub koos ühiskondliku arenemisega, mis peegeldub ka laste ja perede toitumises. Toitumisjuhendites arvestatakse perede mitmekülgsuse, kultuurilise tausta, väärtushinnangute, hoiakute, toiduvalmistamisoskuste ja toitumisalaste teadmistega ning võetakse peret kui tervikut.» Ehk siis arvestatakse erinevate toitumisviiside eripärasid ning antakse sellest lähtuvalt nõuandeid, mitte ei külvata alusetult hirmu ega ähvardata erinevate tervisehädadega.

Kahjuks on meie arstide ja toitumisnõustajate seas pigem levinud oletamine, eeldamine ja müütide korrutamine. Selle asemel, et tutvuda uuemate teadusuuringutega või jagada nõu vegantoitumise eripärade kohta, tegeletakse hirmu külvamisega. Sellise suhtumise tagajärjel jäävad taimetoitlased tihti abita, sest arst võtab ilma lisauuringuid tegemata juba eelnevalt seisukoha, et ju on asi ikka taimetoitluses. Selline diskrimineerimine peab lõppema.

Hirmutamise ja ümberveenmise asemel tuleb pakkuda abi ja nõustamist. Ka veganpatsientidel ja nende lastel on õigus saada asjakohast nõu. Ei, asjakohane nõu ei ole väide «Hakka liha sööma, sest muidu …» Kui ka mingi terviseprobleem on seotud inimese toitumisviisiga, siis leiab sellele lahendusi konkreetse toitumisviisi siseselt. Kui oled arst või toitumisnõustaja, loed seda artiklit ja soovid oma patsiente/kliente hirmutamise asemel aidata ja nõustada, siis üks hea, põhjalik ning korralike viidetega tervishoiutöötajatele ja toitumisnõustajatele mõeldud raamat vegantoitumise eripäradest on «Becoming Vegan. Comprehensive Edition».

Tahaksin tähelepanu juhtida ka meedia kombele teha rämedaid ja ebaõiglaseid üldistusi. Näiteks on levinud laste veganitena kasvatamise nimetamine sundveganluseks ja muul viisil veganite sildistamine või vegantoitumise kuulutamine puudulikuks, ohtlikuks jne. Hiljuti oli Suurbritannias üks õnnetu juhtum, kus skorbuudi ehk C-vitamiini puuduse tagajärjel suri üks mitte-vegan laps. Meedia ei kisendanud pealkirjadega, et «Sund-mis-iganes-toitlus tapab!» Selge oli see, et tegemist oli ühe konkreetse lapse ja tema vanemate halbade valikutega. Üldistuste tegemine oleks olnud kohatu ja rumal.

Samamoodi on kohatu ja rumal teha üldistusi vegantoitumise kohta tervikuna, kui mõnel üksikul juhul on vegan lapsevanem teinud halbu toiduvalikuid või infot vegantoitumise eripärade kohta ignoreerinud. Vale toitumise või alatoitumise all kannatab väga palju inimesi ja kahjuks ka väga palju lapsi, kuid millegipärast jõuavad meediasse sellised lood peamiselt vaid siis, kui seeläbi saab mõnda väiksemasse gruppi kuuluvaid inimesi, nende veendumusi ja toitumisviisi halvustada. Selline suhtumine on vaenu õhutav ja diskrimineeriv.

Veganid ei piina oma lapsi, vaid annavad neile eluks kaasa parimad omadused: oskuse teistest hoolida ja teiste eest hoolitseda, teadmised tervislikust toitumisest, julguse teistest erineda ja oma veendumuste eest seista, oskuse maailma asjade üle arutleda, olla vaba eelarvamusest ning värske pilguga maailma näha. Imetlen neid veganitest vanemaid ja taimetoitlastest vanemaid, kes vaatamata ühiskondlikule negatiivsele suhtumisele suudavad oma tõekspidamistele kindlaks jääda ja vastuvoolu ujuda. Aitäh teile!