Pilguheit Brasiilia noorte naiste masendavasse argipäeva

Foto: Vida Press

Statistika järgi vägistatakse Brasiilias igal aastal umbes 500 000 inimest, ent vaid 10 protsenti neist juhtumitest jõuavad politseini. Kogu maailma pilgud on praegu suunatud Rio olümpiamängudele, ent see, mida peavad kohalikud peaaegu iga päev üle elama, jääb tähelepanuta. Toome Marie Claire'i abiga teieni Maranhãos elava Girlene'i loo.

Mu isa kasutas mu ema kallal vägivalda. Ma olin nii väike, et ma ei märganudki ema kehal olevaid sinikaid, marrastusi, haavu. Kui me kasvasime natuke suuremaks, hakkas isa lööma ka mind ja mu õde. Ta lõi mu õe ninaluu puruks ja tekitas minu rangluusse mõra. Kolisime isa juurest ära, kui ma olin 10-aastane.

Meil polnud väga palju raha, seega me asusime õega tööle koristajatena. Teenitud raha (umbes 13 eurot kuus) viisime emale ja seejärel tõttasime tagasi majja, kus me parajasti töötasime. Seal olid väga halvad tingimused: meile anti vähe süüa ja me pidime magama põrandal. Koju saime minna vaid korra kuus. Pool aastat hiljem olime õega niivõrd väsinud, et lõpetasime töötamise ja kolisime ema juurde.

Selleks ajaks elas mu ema teise mehega. Alguses oli see mees väga tore ja toetas tervet perekonda. Ta kohtles meid hästi ja hoolitses rahaliselt minu ning mu õe eest, et saaksime tagasi kooli minna. Ühel hetkel väsis ta sellest, et me olime kogu aeg kodus. Ta ei lubanud meil enam lampi põlema panna, kui tahtsime õppida ja ta viskas toidu prügikasti, et me ei saaks süüa. Aga mu ema oli tema poolel – ta süüdistas alati kõiges meid.

Ükskord naasin tantsutunnist ja läksin duši alla. Meie vannituba oli majast väljas ja sellel polnud ust, ainult dušikardin. Ma pesin end, kui mu kasuisa järsku sisse tormas, pani käe mu suule ja vägistas mu. Ma olin 13. Kui ta oli lõpetanud, lükkas ta mu põrandale ja läks minema. Ma lamasin seal ega saanud aru, mis toimus. Mul oli valus ja ma veritsesin. Tänaseni meenuvad mulle hetked sellest päevast.

Kasuisa ütles mulle, et ema ei usu mind niikuinii. Tal oli õigus. Ma üritasin järgmisel päeval emale juhtunust rääkida, aga ta ei lasknud mul juttu lõpetada. Ta segas vahele ja ütles, et ma mõtlesin selle kõik välja.

Elasin kodus veel paar kuud pärast seda, sest mul polnud mujale minna. Kasuisa jätkas minu füüsilist ahistamist, ta puudutas mind igal võimalikul hetkel ebasündsatest kohtadest. Kui ma olin köögis, haaras ta sageli mu juustest või puudutas tagumikku, ta katsus mu rindu, kui keegi ei näinud. Ma kartsin väga temaga kahekesi kodus olla. Kui mu ema oli kodust ära, siis muutus ahistamine eriti hulluks.

Ema valik muutis kõike

Ema suhe kasuisaga muutus üha halvemaks. Olime õega koolis ja kui koju jõudsime, selgus, et nad olid tülitsenud. Ema oli lõpuks otsuse langetanud ja ütles meile, et ta on selle mehega õnnelik ega saa lasta järjekordsel abielul puruneda. Ta avas ukse ja palus meil lahkuda.

Õde kolis oma peigmehe juurde. Mina magasin kaks päeva tänavatel. Siis tutvusin kahe sotsiaaltöötajaga ega osanud sel hetkel aimatagi, kui olulist rolli üks neist minu elus mängib. Ta kutsus mind enda juurde elama. Emast ja kasuisast eemal elades hakkas mu enesekindlus kasvama. Võtsin osa erinevatest töötubadest. Õppisin seksuaalse kuritarvitamise kohta, tegin kindlaks enda õigused. Aegamisi julgustasid sotsiaaltöötajad mind mu enda häält leidma. Lõpuks olin piisavalt julge ja rääkisin ühele neist, mis minuga 13-aastaselt juhtus.

Mind aitas tantsimine, sest ma suhtusin sellesse kirglikult. Tantsimine võimaldas mul deemonitest vabaneda ja end muuta. Tantsimine aitas mul rinda pista suure koletisega, kes oli siiani mu kõrval seisnud. Tantsides muutusin mina suuremaks ja tugevamaks kui koletis. Seda tunnet ei saa raha eest osta.

Seksuaalset vägivalda on Brasiilias väga palju. Sellest tuleks rohkem noorte naistega rääkida, sest sel moel on võimalik nende tulevikku muuta. Ma kahetsen seda, et oma saladust nii kaua varjasin. Ma tundsin, et mina olen juhtunus süüdi. Nüüd ma tean, et asi polnud minus. Kannatanu pole kunagi süüdi.

Praegu olen ma 30-aastane. Ma lõpetasin kooli, mul on tantsustuudio, mis kuulub minule ja mu abikaasale. Ma olen õpetaja. Ma olen saavutanud kõik, millest unistasin, hoolimata sellest, mis minuga juhtus. Valu on minu elus suurt rolli mänginud, kuid tänaseks olen suutnud sellest lõpuks vabaneda.