Raputav video: vapper ema vaatab ausalt koduvägivallale otsa

Foto: Facebook / Kuvatõmmis

«Tere, mina olen Emma Murphy ja minu selja taga on Xavier. Ma olen pikka aega mõelnud, kas seda videot teha ja postitada,» alustab siniseks pekstud näoga naine oma pihtimust videokaamerale.

Emmal on kaks last – Xavier ja seitsmekuune Arabella. «Ma olen pikalt mõelnud, kas seda videot postitada, aga lõpuks ma otsustasin, et ma pean seda enda ja oma laste heaks tegema. Ma pean naisi aitama.» Praeguseks on videot vaadatud üle 25 miljoni korra.

26-aastane Emma on pärit Dublinist ning olnud kolm ja pool aastat suhtes mehega, keda ta pidas oma eluarmastuseks. «Ta oligi mu eluarmastus,» tõdeb naine murduval häälel. «Ma armastasin teda kogu oma südamest. Meil oli tõuse ja mõõnu – tõuse jään ma alati hinges kandma, mõõnu aga ei jää taga igatsema.» Emma hoiab pisaraid tagasi.

Eelmisel aastal sai Emma teada, et mees petab teda, kuigi mees seda eitas. Lõpuks võttis armuke ise naisega ühendust ning teatas, et on rase. See šokeeriv uudis viis naise liigvara alanud sünnitusega haiglasse. «Mu elu oli pea peale pööratud.» Emma tõdeb, et tegemist oli tema jaoks väga raske ajaga, kuid ta otsustas mehele andestada. Peagi selgus, et mees petab teda edasi ning isadepäeva nädalavahetusel teda perega ei olnud. Emma otsustas mehelt aru pärida ning läks teda jõusaal otsima. «Muidugi ta eitas seda, kuid kui ma talle telefoni viskasin, lõi ta mind rusikaga näkku.»

See polnud esimene kord, kui mees naise vastu vägivalda kasutas. Eelmisel aastal oli naisel peksmisest lahtine peahaav, sellele eelnes sinine silm.

«Viimased poolteist aastat on mulle öeldud, et ma olen paranoiline. Et ma olen psühh. Ma olen peast segi. Et mu ebakindlus mind veel ühel päeval hauda ajab... Isegi praegu ütleb ta mulle, et need on minu ebakindlused, mis mind tapavad! Aga teate, mis? Pärast reedeseid sündmusi ma lõpuks otsustasin, et aitab. See ei ole aktsepteeritav. Mitte ühelgi mehel pole õigust naise vastu kätt tõsta. Ükskõik, kui suur või kui väike ta on. Ükskõik, kust sa pärit oled. Pole õige naise vastu kätt tõsta – ja ma maõistan seda alles nüüd. Alles nüüd on mul julgus minema kõndida.»

Emma leidis endas vapruse, et pere, sõprade ja toetavate lähedaste poole abi saamiseks pöörduda. «Mul on lõpuks julgus midagi selle vastu ette võtta, sest isegi üks kord pole tegelikult aktsepteeritav. Aga veel hullem on see, kui sind pannakse tundma, et see on vastuvõetav. Kui sind piinatakse vaimselt, kui sulle öeldakse, et sa oled paranoiline või ebakindel. See on vaimne vägivald ja mitte ükski mees ei tohi seda naisele teha.»

Nüüd on Emma kahe vaimustava lapse üksikema. «Kui nad aga küsivad, kus issi on, pean ma kahjuks neile ütlema, et issi pole enam osa meie elust. Meie elud on kokku varisenud. Mu lapsed saavad teada, et nende issi lõi nende emmet ja see pole midagi, mida lapsed üldse peaksid nägema. Nad ei peaks üldse vägivalda nägema....»

Emma julgustab kõiki, kes on midagi sarnast pidanud läbi elama. «Sa pead leidma endas julguse, et minema kõndida. Pöördu pere ja sõprade poole, nende poole, kes sinust hoolivad.» Eriti aga tuleb mõelda lastele – vägivaldne kodu pole kellelegi õige kodu. Emma räägib, kuidas vägivallaga lõppenud reedel istus Xavier auto tagaistmel ja röökis. «Ma vaatasin teda ja see murdis mu südame,» ei suuda Emma pisaraid enam vaka all hoida. «Ta on alles 18-kuune, ta poleks pidanud seda nägema!»

«Naised, kui te olete vägivaldses suhtes, te peate lahkuma! Sest kui ta on juba korra sind löönud, juhtub see suure tõenäosusega uuesti.»