«Ma ei taha kunagi kolmkümmend saada. Kunagi,» lausub noorsooraamatu «Nullpunkt» peategelane Johannes isale resoluutselt. Isa muigab ja arutleb, et enne kui poeg arugi saab, on ta kolmkümmend ja siis nelikümmend ja siis saab vanaisaks ja....
Hille Karm: ma ei taha saada kolmekümneaastaseks!?
28. jaanuar 2011, 11:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Karu kirjutatut võib sama hästi pidada põlvkondi ühendavaks romaaniks – nii mõistvalt on selles kirjeldatud peresuhteid. Vanusearutelu kohal aga muigan. Tuleb tuttav ette.
Kõige vanemana tundsin end kolmekümneaastasena, kolmkümmend viis ja enam tundus eakuse tipp. Meenutan piinlikkusega, kuidas tollal üht portreefotot vaadates hüüatasin: «Ta näeb NII vana välja! Nagu 55-aastane!» Järgmisel hetkel taipasin, et see, kellele pildilolija vanust kommenteerisin, oli äsja saanud 55... Mu taktitundetus paneb mind praegugi punastama, teisalt ei tee ma tänu sellele numbrit, kui nooremad juhtuvad minu vanuse kohta midagi poetama.
Kui olin «väga vana», st kolmkümmend viis, siis sündis mu teine tütar. Tema tulek tähendas, et sain uuesti nooreks. Neljakümnesena kirjutasin endavanustest, pealkirjaks enesestmõistetavalt «Elu algab neljakümneselt». Mõne aasta pärast pidin aga ootamatult tõdema, et uue ja noore Eesti mõõdupuu järgi olin jälle igivanaks tunnistatud! Nõnda on paljud minuealised pidanud mitu korda üle elama välise ja sisemise vanuse vastuolu, «noorenenud» oleme ikka enese tarkuse ja nippidega.
Hiljaaegu lugesin (allikad The Daily Telegraph ja Terviseleht), et Briti teadlaste uuringu kohaselt algab keskiga 35. ja lõpeb 58. eluaastal. 59-aastaseid ja vanemaid pidasid Euroopa inimesed, keda uuringu tarvis küsitleti, juba vanuriteks!
«Tule taevas appi!» tahtnuks siinkohal eestipäraselt protesteerida: mina ja...vanur?! Kuidas siis nimetada minust kolmkümmend aastat vanemaid, mu elurõõmsa ema eakaaslasi? Sama uuring näitas, et nooremad küsitletud pidasid nooruse lõpuks 28. eluaastat (toosama kummitav kolmkümmend!) ja vanaduse alguseks 54. eluaastat. 70. eluaasta ületanud küsitletud aga arvasid nooreks veel 42-aastaseid ja vanadus algas nende meelest alles 67-aastaselt.
Vanuse teema on täis eelarvamusi ja suhtelisust. Mida vanemaks saad, seda kaugemale nihkub vanaduspiir. Võiks ju hõisata: oled just nii vana või noor, kui vana või noor on su hing! Ilus, kuigi pisut kulunud ütlemine, mis paraku täienisti siiski paika ei pea. Kui väga tahaksimegi, looduse vastu ei saa.
Kuuekümneaastase (naise) keha toimib teisiti kui kolmekümnese oma; samas eas meestest on paljud juba sealilmas; öösel ei ihka hing enam ei pidu ega pea vastu töö tegemisele; saja meetri või mis tahes muu vahemaa jooksus võidab kahtlemata kaks korda noorem jne, jne. Kes oma elu unistuse, näiteks langevarjuhüppe, kõrges eas teoks teeb, on imetlust väärt, kuid kõigil samaealistel ei tasu seda järele teha ega tegemata jätmise pärast põdeda. Igaühele oma. Mina olen õnnelik ja tänulik, et küpses eas olen suutnud uuesti alustada raamatute kirjutamist.
Kuid olgu hing kui tahes noor, nooremate ja vanemate elusihid pole samad. Just erinevuste pärast loetakse tugevaks töökollektiivi, kus saavad koos tegutseda eriealised. Küpsena peaksime enam tunnetama aja väärtust ning kui vaja, siis jagama kogemust (mis ei tähenda sugugi uue pidurdamist ja käegalöömist: ah, see kõik on juba kord olnud ja teada!)
Mõnikord on lahe vanuse üle laginal naerda. Näiteks koos Rohke Debelakiga. Hiljuti jagas pahupidiuudiste looja teavet, et kaalujälgijate eeskujul on loodud eajälgijate organisatsioon. Kui järgid ettekirjutatud punktisüsteemi, siis õnnestub lühikese ajaga maha võtta 10, 20 või koguni 30 ja enamgi eluaastat!
«Vapustavat uudist» kuulasin juhtumisi taksoraadiost, roolis oli üsnagi küpses eas mees. Naersime mõlemad südamest ja sihtkohta jõudes soovisime teineteisele head ealangetamist! Ainult üks jäi meile mõlemale selgusetuks: kui kaotame aastaid, siis kuhu jääb kõik väärtuslik, mille ajapikku oleme endasse kogunud?
«Eks see lähe kah kõige kaduva teed,» rehmas taksojuht meheliku otsekohesusega. Järelikult...?!
Artikkel ilmus ajakirja Eesti Naine 2010. aasta oktoobrinumbris.