Marin: ja mitme mehega sina maganud oled?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Pärast üht restoraniõhtut jalutasin mööda vanalinna kodu poole, kohtingukaaslane mind viisakalt koju saatmas. Pea veidi sumises ärajoodud kokteilidest, tänavavalgustus oli pimeduse laikude vahel kollakas ning sume, kõik need osakesed koos hilissuve lõhnadega täiega soosisid isiklikke ja sügavaid teemasid, arutasimegi neid järjest. Ja siis tuli küsimus: «Marin, mitu sekspartnerit sul on olnud?»

Mu idüllilisest meeleolust jäid kärinaga riismed alles, see küsimus tundus eelneva põneva kõrval nii mõttetu ja sisutühi. Uurisin, mida see teadmine talle annaks ja teatasin samas sügavamat analüüsivat vastust ootamata siiralt, et ma ei tea seda arvu. Arvan, et kuskil 40 ja 100 vahel. Mina pole seda numbrit oluliseks pidanud, miks peaks keegi teinegi. Kogemused ja suurekskasvamise areng on olulised, aga mingi konkreetne number? Täiskasvanud naine oma erinevate suhetega, siia on mahtunud nii elupõletamise perioode, eneseotsinguid kui ilusat armastust, lohutuse otsimisi ja hõõguvat uudishimu.

Hiljem oma lemmikuimal lõõgastumisviisil kuumas vahuvannis lesides mõtlesin, et mis ma siis täpselt vastama oleksin pidanudki? Meespartnerite arvu? Või naisi ka? Crossdresseri liigitaksin vist ikka mehe alla. Grupiseks loeb muidugi, eks. Aga need tüübid, kellega sealt otseselt vahekorras polnud? Ma ei mäleta kõikide klassikaaslaste nimesidki, kellega aastaid igapäevaselt koos olin, ei meenu ka kõik voodipartnerid. Pikemalt süvenedes tõenäoliselt ikka, aga igavamad neist pole ajude pigistamist väärtki.

Istusin eile kontoris oma laua taga ja tööst kõrvale viilides koostasin peas nimekirja senistest partneritest. Meenusid pikaajalised kaaslased, headeks sõpradeks saanud mehed ja mõned, kes purustasid südame. Oligi kogu lugu. Keskpärased ja igavad partnerid ei tulnud meeldegi, pidin korralikult mälus sobrama. Ringutades ja haigutades jäi pilk Facebooki tšätitulbale, kus üht nime nähes noogutasin mõttes: «Õigus, tema ka.» Ei teinud seda nimekirja päriselt valmis, ei alustanudki rohkem kui mõttes, ei pea ikka oluliseks. Aga tean miks ja kuidas need suhted tekkisid.

Kui meeldib, tuleb teha ja katsetada

Millalgi otsisin armastust. Just nii naiivselt, kui see kirjas on, ma seda leida soovisingi. Ei langenud meeleheitlikult kellegi ette ega pakkunud oma keha, südant ja hinge kõigile, kes reageerida jõudsid, täiesti tavalised tuttavaks saamised vastassoo esindajatega. Vallaline naine, erinevad suhtealgused, tahtsingi teada nii seda, kuidas mees käitub teatris, roolis kui voodis. Normaalne ju. 

Päris paras arv partnereid tekkis kõikuva enesekindluse perioodil. Oli vaja seda tunnet, et olen jätkuvalt atraktiivne ja huvitav, kodus oli lihtsalt kõik nii halvasti, et lausa perses. Tahtsin positiivset tähelepanu, seda tunnet flirdi käigus, et olen mehe ümber sõrme keeranud ja ta on mul kujundlikult munepidi peos, praktiliselt selle täideviimine alati ei huvitanudki. Mõnikord muidugi küll. Lõhutud hing igatses tunda mehekeha enda kõrval, sasitud juukseid ja habemetüükast marraskile hõõrutud põski. Öösiti koju kõndides surusin kingiks saadud lilled naabermaja prügikonteinerisse, hingasin sisse, läksin peale ümberhäälestavat sigaretti tuppa ja suutsin mõnda aega stressikindlam olla ning elu hapumale küljele vastu seista.

Teadmishuvilisest elupõletaja minus on ka seksuaalsuse arengus tugevalt tooni andnud. Olen proovinud erinevaid voodikoosseise, kohti, inimtüüpe. Kallimaga meeldis vahel kolmas inimene meie mängudesse kaasata, see oli meie suhtes ka ainus viis, kuidas sekspartnerite arv suhte jooksul kasvas. Meie jaoks oli see okei, seega ei tohiks ka teistele jalgu jääda. Seks meeldib, järelikult tuleb teha, proovida ja katsetada.

Kui nüüd on mingil põhjusel mulje jäänud, et alustan suhteid kergelt, ei suuda neid pidada, harrastan ainult juhuslikke üheöösuhteid või mu moraal (mis on tegelikult kuskilt absurdselt kinnistunud stereotüüp) lohiseb kuskil kingataldade kõrgusel, on see vale. Viimast planeeritud üheöösuhet ma ei mäletagi, jäi kuskile aastate taha. Mõni suhe on küll piirdunud vaid ühe seksiga, aga need on olnud teadlikult valitud inimesed ja erinevad põhjused miks see korduma polnud määratud. Mida aeg edasi, seda pirtsakamaks ja valivamaks ma muutun, vähe on neid peeniseid, mis on väärt minusse sisenema. Ja kui mõni kogemus on vaatamata hoolikale valimisele jamamast jamam, siis polegi oluline seda elu lõpuni endaga kaasas kanda, võib vabalt ununeda ja sinnapaika jäädagi.

Number pole näitaja

Ma arvan, et seksuaalsuse normaalne ilming ongi, kui seksitakse kellega ja millal tahetakse. Olen kõik need inimesed ise valinud, skeem voodisseminekuks on ju iseenesest lihtne – ta meeldib mulle seksuaalselt, mina talle ja koos otsustamegi kas ja mis edasi saab. Mind pole vägistatud, ma ei maga kellegagi mingite hüvede saamiseks, ei ole huvi kellelegi altruistlikult mõnu pakkuda, puhtalt minu eralõbu. Ei arva, et teatud kogus partnereid on liiga vähe, kindlasti vajalik või totaalselt liiga palju. Minu austus nende vastu, kes on õnnelikult koos oma esimese või teise partneriga, klapp on täiuslik ja piisab kõigest, aga kadestada ma neid ei oska. Numbreid ja oskuseid omavahel siduda pole samuti kuigi tark tegu, ennast kui suguelu maailmameistri vääriliseks kiitev tüüp võib olla voodis piinlikult mage ja äpu, teine väheste kogemustega mees samas väga pühenduv, õppimisvõimeline, tunnetuslik ja arenev.

Minu sarved on ammu maha joostud ja uudishimud rahuldatud, käes on see aeg, kui tean, mis mulle meeldib, mida tahan veel ja mis oli tore, järele proovitud, aga enam ei huvita. Mul on nõudmised ja samas on minus tolerantsi, olen kasvanud täpselt nii suurepäraseks, kui tänasel päeval olen, läbi oma enese valikute, elamuste ja kogemuste.