/nginx/o/2016/08/03/5681947t1h2a2e.jpg)
Kooliaeg on kohe ukse ees ning see tähendab paljudes peredes, et ka lastel on nüüdsest rohkem vastutust. Millal peaks aga võsukestega maha istuma ning rahaasjadest rääkima? Kuidas teada, millal on nad piisavalt küpsed, et fintantsmaailmas ise navigeerima asuda?
Need küsimused puudutavad paljusid vanemaid. Ühtmoodi mures võib olla esimese klassi õpilase ema, kes arutleb, kui suur taskuraha oleks kooliskäijale mõistlik kui ka teismelist ülikooli saatev lapsevanem, kes mõtiskleb, kuidas ellu astuvat noort rahaliselt toetama peaks.
/nginx/o/2016/08/03/5681943t1h8c7b.jpg)
Et asjades sotti saada, uurisime nõu asjatundjatelt. Postimehega vestlevad Eesti Pangaliidu finantshariduse toimkonna juht ja SEB kogumis- ja investeerimistoodete müügijuht Katrin Laks ning Tervise Arengu Instituudi vanemahariduse ekspert Ly Kasvandik.
Laps õpib läbi mängu
«Tuginedes arengupsühholoogiale ja maailmas läbiviidud uuringutele, saab öelda, et lastel kujunevad üldised rahaga seotud hoiakud enamasti seitsmendaks eluaastaks,» teab Ly Kasvandik. «Enne seda hakkab laps mõistma küll põhjust, miks raha on vaja, aga ta ei mõista veel raha väärtust ega oska sellega ise arveldada.» Nii tegutseb selles vanuses põngerjas pigem stiilis: mul tekkis selliine soov, ma pean selle saama.
Kooliealine laps hakkab aga juba tasapisi raha väärtust mõistma, kuna oskuste hulka on lisandunud ka juba lihtsamad arvutustehted. «Seega on hea, kui vanem alustab lapsega raha teemadel rääkimist alates 4.-5. eluaastast, et samm-sammu haaval hakata lapse suhtumist rahasse kujundama,» annab Kasvandik nõu.
/nginx/o/2016/08/03/5681945t1h1a2f.jpg)
Sama soovitab Katrin Laks, kes usub, et mida varem hakata lastele raha olemust ja väärtust tutvustama, seda paremini tekib neil arusaam, mis üks või teine asi maksab. «Väiksematele lastele rahaasjadest esmaste teadmiste ja praktiliste kogemuste edasiandmiseks on palju mängulisi võimalusi. Näiteks poodi mängides, kus tuleb asjadele välja mõelda hinnad ja joonistada mängurahasid. Lapsele saab sealjuures selgitada, mida selle raha eest on võimalik mängupoest osta. Nii tekib üpris kiiresti arusaam, et mõni asi on poes kallim ja teine odavam ning et kallimat asja saab oma mänguraha eest osta vähem, odavamat rohkem.»
«Jah, väiksed lapsed õpivad teisi jälgides ja erinevaid olukordi oma mängudes kogedes,» soovitab ka Kasvandik läheneda mänguliselt. «Näiteks nelja-aastase lapsega koos poodi mängides saab teda läbi mängu õpetada rahaga arveldama ja ka asjade väärtusele tähelepanu pöörama. Järgmine kord lapsega päriselt poodi minnes saab vanem juhtida tähelepanu sellele, mida laps mängides õppis.»
Nii võib lapsele anda ühe euro ja kui laps mäletab, mis ta mängus selle raha eest osta sai, saab ta seda oskust ka poes proovida, et lubada endale ehk ühe jäätise. «Arvestama peaks ka, et kuigi seitsmeaastane oskab juba teha ise väiksemaid tehteid ja seeläbi raha väärtusest aru saada, ei oska ta veel hinnata, mis on vajalik ost ja mis mitte,» paneb Kasvandik vanematele südamele. «Sellepärast on oluline, et vanem aitaks last selle arusaama tekkimisel ja räägiks, miks üks asi on vajalikum kui teine ja kuidas teha valikuid kallima ja odavama asja vahel.
Eeskuju loeb!
Rahaga hakkamasaamisel ja sellest rääkimisel on esmajoones vaja vanemate endi head eeskuju, kinnitab Ly Kasvandik. «Vanemate endi käitumine ja suhtumine rahasse mõjutab kõige otsesemalt laste hoiakute ja väärtushinnangute kujunemist.» Ei tasuks alahinnata igapäevaste rahaasjade korraldamise mõju lapsele – kui vanemad lapse kuuldes toidu ja muude väljaminekute osas kokku lepivad, tunneb laps end kaasatuna ning aitab tal rahasuhtumist kujundada. Mõtteviis «Mis ma talle ikka räägin, ta ju ei mõista nagunii» tasuks kiirelt ära unustada. «Pigem võib sellisel juhul kujuneda rahast lapse jaoks üks tabuteema, mille kohta ta võib hakata infot koguma eakaaslastelt või siis teistelt täiskasvanutelt,» hoiatab Kasvandik.
«Veel üks oluline tahk lastega rahast rääkides on see, et raha saamiseks peavad vanemad tööd tegema. Ehk tuleb tuttav ette olukord, kus lapsevanem püüab selgitada lapsele, et parasjagu seda lelu osta ei saa, kuna raha sai otsa või et raha pole? Ja laste klassikaline Heureka vastus on – võtame siis seina seest juurde! Seetõttu tasuks lapsi pühendada pere rahaasjadesse tema arusaamise võime järgi juba varakult. Alustades sellest, et raha ei tule ohjeldamatult seina seest ning et selle saamiseks vanemad tööl käivadki,» kinnitab Katrin Laks. «Väiksem laps võib mõista, et iga kord poes käies pole kommi või mänguasja ostmist ette nähtud. Suurem laps aga võib juba suurima heameelega maha istuda, et üheskoos pere eelarve üle arutleda. Esialgu saab rääkida erinevatest kulutustest, mida tuleb tasuda ja kui palju siis lõpuks järele jääb.»
Raha kogumine ja taskuraha
Järgmine samm sealt edasi on perena üheskoos maha istuda ning arutada, mida saaks ülejäänud rahaga teha ning kas ehk on lapsel mõni suurem ostusoov, kuhu ka vanemad saavad aidata panustada – ning selgitada, et lapse esimene samm võiks olla hakata ise asja jaoks raha koguma. «Selle juures on oluline lapsega koos vaadata iga väiksema etapi tagant palju juba on kogutud ja palju on veel vaja, et soovitud eesmärk täituks,» annab Kasvandik nõu. «Lapsed vajavad tunnustust ka nendes väiksemates vaheetappides, et nad suudaksid kogumist jätkata. Vahepealne tagasiside aitab neil lõppeesmärgi täitmiseks motivatsiooni hoida.»
Et lapsel üldse võimalik koguda oleks, on üheks eelduseks taskuraha. Kasvandiku sõnul hakatakse järeltulijatele sageli taskuraha andma juba enne lapse kooli minekut. Kui vanemad on võtnud aega ja seletanud, mida selle raha eest osta saab ja mida üldse on mõttekas osta, õpib laps mõtlema, millele ta oma raha kulutab.
Laks lisab, et enamasti seostub aga taskuraha siiski juba koolilastega. «Algklassilapsele taskuraha andes võiks mõelda sellele, et pikalt erinevate kulutuste ette planeerimine on neile veidi keerukas,» soovitab Laks anda lastele raha nädalas korra. «Edaspidi, kui juba on tekkinud taskuraha nädala peale planeerimise kogemus, saab edasi liikuda igakuisele taskurahale.» Muidu võib liiga lihtsalt juhtuda, et kuuks ajaks mõeldud raha on juba esimeste päevadega otsas.
Ka suurema lapse puhul tasuks aeg-ajalt temaga maha istuda, et taskuraha suurus läbi arutada. Mis on need kulutused, mis on vaja lapsel oma raha eest teha? Mis on mõistlik? «Lapsega võiks rääkida sellest, mis vahe on vajadusel ja soovil ning kas on mõistlik kogu taskuraha kulutada mõnele emotsiooniostule,» soovitab Katrin Laks. Ning kindlasti tasuks meeles pidada, et kui järglane hakkab juba täiseale lähenema, siis selle tähtsa 18. sünnipäevaga koos kaob ka vanema ligipääs tema kontole, mistõttu selleks ajaks peaks olema olulised teemad nagu konto väljavõtet, makseid ja limiite puudutav ennetavalt läbi räägitud.
Kes maksab memme vaeva?
«Kui juba täiskasvanuks saanud ja tööl käivad noored elavad vanemate kodus, siis sageli sooviksid vanemad, et noor panustaks ka rahaliselt pere eelarvesse,» teab Ly Kasvandik. «Sellise koostöö saavutamine on oluline teema, mille juures vanem saab esmalt alustada oma soovi välja toomisega, seejärel rahulikult kuulata ära noore nägemuse ning proovida üheskoos välja mõelda mõlemale sobiv lahendus.»
Ka Katrin Laks usub, et kui noorel on gümnaasium läbi saanud, ta käib tööl ning samal ajal elab endiselt vanematega, aitab pere ühistesse väljaminekutesse panustamine teda iseseisvasse ellu astumiseks ette valmistada. «See annab kogemuse, kuidas tulevikus oma rahaasju hästi korraldada – arvestada üüri, kommunaalkuludega ja kuidas ülejäänud raha jaotada ning et alati on mõistlik ka mingi osa säästa tuleviku tarbeks.»
Laks ja Kasvandik nõustuvad, et ei saa anda ühist valemit, mis kehtiks iga pere puhul: selleks konkreetseks vanuseks peab lapsel olema selge täpselt selline finantskäitumine. «Pered ja nende rahalised võimalused on erinevad, seepärast peab iga pere ise jälgima, mis on täpselt need teemad rahadega arveldamisel ja pere eelarve läbirääkimisel, mida arutluse alla võtta,» sõnab Ly Kasvandik. «Küll aga tuleb meeles pidada, et lapse teadlikkuse kasvatamiseks raha teemadel on hea juba enne kooli minekut lapsega tema eale kohaselt vestlusi alustada. Nii on meil vanematena lapse kasvades ka kergem nendel teemadel rääkida, sest laps teab oma vanemate suhtumist rahasse. Lisaks on oluline jälgida vanemana, kuidas ma ise rahast räägin ja rahaga toime tulen, sest lapsed vaatavad ja võtavad eeskuju.»
On aga põhilised oskused, milleta on ellu astuval noorel keeruline hakama saada. Katrin Laks toob välja näiteks oma tulude ja kulude planeerimise ehk kuu lõikes eelarve tegemise. Kui see oskus selge, saab juba edasi liikuda pikema vaate peale, eesmärgiga planeerida ka oma lähema ja kaugema tuleviku eesmärke. «Olgu selleks siis mõne suurema ostu jaoks raha kogumine, reis või omafinantseering oma esimese kodu tarbeks,» räägib Laks. «Siinkohal ongi abiks see, kui juba varakult koos lapsega arutleda raha üle, aidata teha eelarvet näiteks mõne olulise sündmuse tarbeks või mõelda koos, kuidas oleks otstarbekas oma taskuraha kasutada.»