Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Mees pihib: tunnen ikka oma surnud tüdruksõbra lähedust...

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Dagmar Lamp
Copy
Foto: PantherMedia / Scanpix

«Mul on imelik öelda, mida ma kavatsen öelda, aga – ma tunnen oma kehal mu kadunud tüdruksõbra raskust. Jah, te lugesite õigesti: ma füüsiliselt tunnen oma tüdrukut, kuigi ta on surnud,» kirjutab murest murtud noormees.

«Arstid ei ole osanud mind selles aidata. See kõik algas umbes pool aastat tagasi. Mu tüdruk hukkus autoõnnetuses. Kolm päeva hiljem ei olnud ma mingis vormis, et kuhugi liikuda või midagi teha, kui ühtäkki ma tundsin teda. Ma tundsin tema pead oma rinnal, tema käsi mind embamas, tema jalgu minu jalgade peal.

Ta armastas nii olemist, see oli nii-öelda meie asi. Ja ma tean, et just seda ma tundsin, sest ma isegi tajusin tema juukseid mu lõuga kõditamas. Talle ei meeldinud pikad juuksed ja ta ajas need alati lühikeseks, nii et tema siilikas alati kõdistas selles asendis mu lõuga.

Naljakas on see, et alati ei kallistanud ma teda vastu. Lihtsalt niisama. Kas ma olin siis tema peale ärritunud või oli põhjus muus. Ma tean, et talle ei meeldinud, kui ma nii käitusin, aga ta ikka talus mind. Ja nüüd ma tunnen ta käsi, tema teravaid juukseid täpselt nii nagu varem. Aga teda pole siin. Ja ma tean, et teda pole siin, aga ma tunnen ometi nii tugevalt tema lähedust! See tuleb ja läheb, aga kui see juhtub, siis on täpselt selline tunne, et ta polegi lahkunud. Ma ju näen, et mu ees pole muud kui õhk, aga tema ongi õhk minu ümber. Ma kallistan õhku vastu ja see kõik tundub nii reaalne.

Ma olen kõigest sellest väga segaduses. Ühest küljest olen ma rõõmus, et saan teda kas või sellel kujul tajuda, kuid teisest küljest ma pidevalt ainult leinan. Ma räägin temaga, ütlen talle, et armastan teda väga palju... Aga ma tajun, et tema hing on minu hinge küljes kinni ja ma tahaks ta vabaks lasta. Ma igatsen teda väga, ma soovin vaid, et teaksin, mida tema kummitusega pihta hakata...»

Avaldasime selle pihitud mure saidi Band Back Together teadmisel ja loal. Ainus, mida BBT eestvedajad paluvad, on sinu toetust – kui sul on ehk mõned lohutavad sõnad või tahad jagada omagi lugu, siis võite sammud sinna seada. Band Back Together pakub võimalust südamelt ära rääkida ning leida inimesi, kes saavad sind raskel hetkel toetada ja aidata.

Tagasi üles