/nginx/o/2016/07/25/5657771t1ha126.jpg)
«It was just a hand job.» Nii ütles lõpmata kurvalt oma viimase seksuaalkogemuse kohta oma kalli naisega üks keskealine, keskmiselt kiilas ja kõhukas ja intelligentne Ameerikamaa mees ühes salvestatud teraapiavideos, mida näidati paariteraapia juulikuises suvekoolis Londonis. Paari naispool kirjeldas sama olukorda oma teraapiaseansil aga hoopis teisiti.
Naine lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise tõttu seksi nagunii ei nautinud, ei lasknud end eriti puudutadagi, aga ta armastas oma meest väga ja talle meeldis mehele head teha. Ta arvaski, et see on just see, mida mees vajab. Naise kirjeldus toimunust oli igati positiivne, sest mees sai ju rahulduse. Rääkida mehega ta seksist ei tahtnud ja mees vältis seda teemat kodus samuti – naise traumaatiliste kogemuste tõttu. Kui nad varem ühiselt terapeudi vastuvõtul olid, siis... ütlesid mõlemad selle olukorra kohta, et no oli kah, eks alati võib ju parem olla.
See lugu puudutas kõiki koolitusel olnud terapeute. Jah, kõik inimesed ju tegelikult teavad, et inimesed näevad samu olukordi erinevalt, aga ometi: kui tihti me seda päriselt teadvustame, arvesse võtame? Et sama käib ka intiimsete, tegelikult igasugust lähedust puudutavate kogemuste kohta? Kui tähtis on alustuseks seegi, et unustaksime stereotüübid – mille järgi naised ikka ja alati on rõõmsad seksi pakkudes ja meestele on vaid enda rahuldus tähtis. Mees selles loos oli kurb, ta tundis lausa lootusetust ja abitust, sest ta oleks ju tahtnud, et naisel oleks temaga hea, et ta saaks naisele samuti naudingut pakkuda. Selle asemel tajus ta, et naine täidab kohustust. Seks, mis võiks ju paare üksteisele lähemale tuua, viis tegelikult neid üksteisest kaugemale, oli muutunud lihtsalt paarisuhte tehniliseks detailiks.
Ehk tasuks aga kõigil mõelda, mida ja kuidas nad seksist räägivad, mõtlevadki? Ühelt poolt oleme me meedia poolt üle külvatud nippidest ja trikkidest, kuidas ometi «suur O» saavutada. Vahel ongi selgesõnalistest retseptidest abi, tõsi, ja vahel ongi vaja retsepte üheks ööks ja kiireks suhteks ning selles pole midagi halba. Aga ometi on hädavajalik – ehkki kaugeltki mitte nii lihtne – mõelda ja rääkida seksist ka hoopis teisiti.
Kas sul on julgus rääkida?
Turvalisus, julgus usaldada ennast ja partnerit, kindlustunne, et mõlemad võivad öelda, mis neile meeldib ja mis nii väga mitte – ilma selleta ei suudeta olla seksis avatud, vabad, uuteks kogemusteks valmis. Ei usaldata teist, ei usaldata ennast. Kui voodis on üks või mõlemad mures selle pärast, kas ikka kõik tuleb perfektselt välja, või unustatakse enda vajadused sootuks – see mõjub paarisuhtele pikas plaanis laastavalt. Aga kas inimesed julgevad oma partneriga rääkida ka üldisemalt enda lähedusega seotud soovidest ja hirmudest? Või sellest, mida seks nende jaoks üldse tähendab?
On inimesi, kelle jaoks seks ja lähedus on elus alati eraldi «sahtlitesse» paigutatud. Saadakse kätte füüsilise heaolu tunne, seks on stressi maandamiseks. Üheöösuhetes sobib nii hästi, aga kui pikaajalises paarisuhtes mõeldakse vaid kiire impersonaalse rahulduse peale, on suhtega midagi viltu. Partner võib tunda end ärakasutatuna ja emotsionaalselt üksijäetuna. Kui sellist seksi praktiseerivad mõlemad, on mõlemal tihtipeale sant tunne, ja «suur O» ei aita. Kuskil sügaval selle «sahtlipõhimõtte» taga on hirm end korraga mitmel viisil haavatavaks teha, soov enda nõrkolemist varjata.
Naudingu surm
Kui paarisuhtes pole kindlust, kas teine meist tõesti hoolib ja aktsepteerib sellisena, nagu me oleme, siis pingutatakse teisele meeldimisega ka seksis, et hoolivus ikka ära teenida. Eneseunustus ja vaba olek, enda soovide väljendamine ei tule kõne allagi. Selliselt murelikud inimesed on loomulikult väga tundlikud igasuguse negatiivse tagasiside suhtes. Kui kuulevad partnerilt ühel õhtul, et «täna pole nagu tuju», võib see nende mõttes moonduda katastroofiliseks «ma pole seega enam piisavalt kuum, tal on keegi teine, ta ei armasta mind» mõtlemiseks. Kui seda väljendatakse, siis tunneb kaaslane justkui kohustust ikkagi seksida... ja kohustus on naudingu surm.
Seega, kuigi me võime mõelda, et turvalisus, lähedus ja seotus näivad pigem suure kire ja seksuaalse naudingu vastandina, on ometi just nende olemasolu paarisuhtes viimatimainitute tagatiseks. Tunnetekeskse paariteraapia rajaja – ja suur Argentina tango fänn – dr Sue Johnson on öelnud, et muidu on seks nagu tants ilma muusikata. Sammud võivad õiged olla, võib-olla loeme isegi rütmi kaasa, et sammud ikka eriti täpselt välja tuleks – aga tants pole see ometi.
Mis oleks, kui me seksiretseptiraamatud oma kallimaga olles vahepeal kõrvale paneks ja keskenduks koos esmalt tõeliselt usaldava, üksteist aktsepteeriva lähedussuhte loomisele? On päris kindel, et retseptiraamatuid kas ei lähe siis kas enam üldse vaja või on nende «kogemusõppe» käigus läbitöötamine eriliselt tore.