Ja siis läks põrgu lahti! Kõik olid sellest, mida nad pidasid seksuaalseks ahistamiseks, üllatunud-pahased. Kõik rõõmsad ja sõbralikud näod muutusid halvustavaks, nagu tahaks öelda: selline taktitundetus, selline labasus! Mees oli täieliku põlu all selle palja põlve katsumise pärast, mida ta ise süütult ilma tagamõtteta hüvastijätuks pidas. Kogu see laua ümber istunud seltskond pöördus tema vastu, ta tundis end justkui kurjategija ja seda teenimatult.
See, et kogu see «kamp» põlvekatsumisest nii leili läks, tundus totaalse ülekohtuna ja ta läks omakorda närvi, mis päädis totaalse «prantsuskeelse» emotsionaalse vastukõnega, see tuli otse hingest. Kaunis kanadalanna jäi suu lahti vaatama ning ütles imestunult ja tunnustusega: «Oh! You speak French too?!» Nüüd oli õige aeg tähtsa näoga püsti tõusta, võtta tekkinud «võiduolukorrast» viimast, naeratada ja lahkuda eemale oma lauda. Paremat hetke ei pruugi tulla, et nii-öelda pea püsti lahkuda.
Kõike seda kõrvalt näinud ja osalt ka pealt kuulnud sõber küsis: «Noh, Kalamaja Ahistaja, hakkasid gospeli-beibel põlve katsuma, jah? A mis sa talle seal kõva häälega ütlesid, et ta nii kenasti naeratas? Et sa prantsuse keelt oskad, seda ma ei teadnudki, kus õppisid?»
Mõneks ajaks uue hüüdnime Kalamaja Ahistaja saanud mees oli seekord oma imiteerimisega korraks ära petnud nii ingliskeelse rahva kui ka sõbra. Samas oli ju tagantjärele mõeldes risk hävinguks suur: Kanadas räägitakse ju prantsuse keelt ka. Vedas, sest nad poleks grammigi aru saanud. Imiteerimist kui sellist oli hobi korras harjutatud ja katsetatud küll ja veel, aga keeleoskus piirdus sõnadega «pardoon» ja «mersii».