/nginx/o/2016/07/13/5615311t1h76ff.jpg)
Eestis on viimaste aastatega toimunud disainiplahvatus – uusi kaubamärke tuleb turule kiiremini, kui neid üles lugeda jõuab, avatud on mitmeid poode, toimuvad laadad ja pop-up müügifestivalid. Samas on nii tootmise kui turustamise kvaliteet väga mitmekesine, samuti ei saa päris kõike, mida müüakse, automaatselt nimetada disainiks.
Eesti disaini hingeelu lahkab suurima kohalikke disainereid koondava veebikeskkonna Eesti Disain käivitaja ja hing Terje Telling.
Eesti disaini peetakse tihti kalliks ja pisut selliseks… hipsterivärgiks. Kes on need, kes Eesti disaini tegelikult ostavad?
/nginx/o/2016/07/21/5645687t1h299c.jpg)
Ilmselt on see ebakõla peidus juba sõnas endas – «disaini» kui sellist peetakse pisut kalliks, võib-olla elitaarsekski. Tegelikult aga tähendab see sageli palju argisemaid asju, igapäevaseks kandmiseks mõeldud rõivaid või kasvõi tarbeesemeid, mis on nutikalt lahendatud ja hästi tehtud. Loomulikult on ka kallimaid tooteid nagu see käsitöö puhul kipub olema, kuid hinnaskaala on väga lai ning näiteks 10euroseid kõrvarõngaid saavad lubada endale paljud.
Kaubanduskeskused on kiirmoebrändidele üles ehitatud ning e-kaubanduse vahendusel saab igaüks endale Aasiast soodsaid rõivaid tellida – kas ja kuidas mahub kohalik disain massimoe kõrvale?
Ruumi jagub mõlemale ja miks mitte neid kahte hoopis omavahel kombineerida. Näiteks: Raili Nõlvaku püksid, kiirmoebrändi siidipluus ja kingad ning Tanel Veenre kõrvarõngad.
Nooremana tüdineb kõigest kiiremini ning pool aastat tagasi ostetud kudum tundub juba väga «vana», kuid ometi oskavad ka noored rõõmu tunda kohalikust disainist. Kvaliteedi, naturaalsete materjalide hindamine, suurem teadlikkus pakutavast ning unikaalsuse ihalus tuleb vanusega. Ei peagi ju pealaest jalatallani olema riietatud Eesti disaini, kuigi tegelikult, miks ka mitte?
Kas ja mille poolest erineb disain käsitööst?
/nginx/o/2016/07/21/5645693t1he759.jpg)
Seda küsitakse mult väga tihti. Väga raske on teinekord seda piiri tõmmata, kus lõppeb disain ja algab käsitöö ning vastupidi. Paljuski on see tunnetuslik. Käsitööga seostuvad eelkõige rahvusmotiivid, heegeldamine-kudumine ja maalähedus. Disaintooted eristuvad tihti ka teadlikuma vormitöö poolest. Samuti on disainis väga tähtis uuenduslik vaatenurk.
Kas Eesti disaini puhul on oluline, et toodang oleks otsast lõpuni kohapeal tehtud või võib selle alla lugeda ka need esemed, mis on küll eestlaste poolt välja töötatud, aga hiljem kuskil mujal valmistatud?
Puutudes iga päev kokku disainerite kui väikeettevõtjatega, näen nende probleeme väga lähedalt. Üks peamisi murekohti on tootmine. Kui disainer ei jõua enam üksi toota, peab ta kellegi palkama või mingi etapi teenusest sisse tellima. Tihti saab seda teenust väljaspool Eesti piire tunduvalt kiiremini ja soodsamalt. Seega – meie jaoks ei ole see, et mingi osa tootmisest välismaal toimub, kindlasti Eesti Disaini lehele pääsemisel piiranguks.
Aga vastupidi – et idee autor on pärit mõnest muust riigist, aga tootmine toimub just meie armsal väiksel kodumaal?
Tõsi, Eesti Disaini lehel leidub ka disainereid, kelle rahvuseks passis ei ole eestlane. Samas on tegu väga andekate disaineritega, kelle elu ja erinevad tegemised on neid toonud just siia, meie armsasse väikesesse riiki. See, et need inimesed pole Eestis sündinud, ei ole takistuseks Eesti disaini loomisel – pigem nad just rikastavad meie disainimaailma ning toovad värskeid vaatenurki – ning mis kõige olulisem – ka nemad panustavad Eesti majandusse. Igaühel neist on oma lugu ja põhjus, miks ta just Eestisse on sattunud – olgu selleks siis õppimine, töö, elukaaslase leidmine jne. Näiteks Hannele Merik, kes on sündinud Rootsis, kelle ema on eestlane ja isa soomlane, toimetab Eestis juba mitmendat aastat ning on MERÏKH brändi eestvedaja ja asutaja.
Kas oskad öelda, millised nišid on Eesti disainiturul veel nii-öelda tühjad ja kus oleks veel ruumi?
/nginx/o/2016/07/21/5645697t1h0a2d.jpg)
Väga palju on viimastel aastatel tekkinud lasteriiete tegijaid ja enamasti läheb neil ka väga hästi, lasteriiete järele on nõudlust. Kui vanemad otsivad oma lapsele midagi omanäolist, mis eristuks massimoest, siis kohalikud disainerid nagu näiteks MiMi, Eerin, Pengu.IN KIDS, Emma and Theo, Kalamaja Printsess, Tjorven Kids, Maitri lasterõivad on ainult üksikud näited, kes suudavad pakkuda mugavaid, vahvaid ning omanäolisi lasterõivaid.
Millest tuntakse puudust? Keegi võiks võtta enda õlule ja südameasjaks, et ka vormikatele naistele oleks laiem ja mitmekesisem rõivavalik.
Kes on inimene, kes ostab Eesti disainerite tooteid?
Inimene, keda kõnetavad sellised märksõnad nagu kvaliteet, hea materjal ning originaalsus. Kindlasti on oma osa ka patriotismil.
Kas disain peaks olema praktiline? No näiteks, kas disaineri poolt loodud riided peaksid olema mugavad või eelkõige siiski ilusad?
Disain ei tähenda ainult ilu, vaid et ilu, praktilisus ja mugavus käivad käsikäes. Pole ju midagi peale hakata ilusa kleidiga, mis seljas ei istu või mille materjal ajab higistama ning kipub kergelt kortsuma.
Kuhu on Eesti disain teel?
Sellist plahvatuslikku kasvu disainimaastikul, mis on viimaste aastate jooksul Eestis toimunud, ei ole varasemalt olnud. Pealekasvaval generatsioonil on rohkem julgust ning pealehakkamist ja ollakse riskialtimad. Teisalt on ka tarbija teadlikum ning oskab ka oma kohalikku disaini/toodangut hinnata ja ihaldada. Eks disainerid ja tarbijad kasvavad üheskoos. Kui teha ennustus käesolevaks aastaks, mis võiks olla müüduim kategooria Eesti Disaini lehel, siis pakuksin – ehted ja aksessuaarid. Ühel naisel pole ehteid kunagi liiga palju!