Jesper Juul: «ei» ütlemise kunst on iseendale «jah» ütlemise kunst

Jesper Juul ««Ei» ütlemise kunst» Foto: Kirjastus Väike Vanker

Möödunud neljapäeval Tallinnas esinenud Taani pereterapeut Jesper Juuli sõnul on «ei» ütlemise kunst tegelikult iseendale «jah» ütlemise kunst, sest inimese ennasthävitav, oma soove ja vajadusi eirav käitumine mõjub negatiivselt ka tema lähedastele.

Solarise Apollo raamatukaupluses toimunud avalikul loengul «Kuidas panna lastele piire» märkis Juul, et vastupidiselt Euroopas levinud kirjandusele ei ole mitte ühtegi piiri, mida peaks lastele panema, piire tuleb hoopis endale panna.

«Tõde on hoopis see, et selleks, et oleks hea suhe - ükskõik kas lapse või täiskasvanuga -, on vaja osata seada iseenda piire,» ütles Jesper Juul.

Ta tõi näite oma perekonnast suhtes nelja-aastase lapselapsega. Nimelt tema abikaasa armastab nii väga poisipõnniga mängida, et unustab enda piirid temaga koos täiesti ära, olles valmis kas või 24 tundi järjest mängima.

«Ta ei oska oma piire panna ja see võib ta täiesti ära kurnata ning järgmise nädala tema jaoks ära rikkuda,» jutustas ta.

Kuidas öelda «ei»?

Teine oluline aspekt on osata öelda «ei». Eelmist näidet jätkates tunnistas raamatu ««Ei» ütlemise kunst» autor, et temale mängida väga ei meeldi ja ta ütleb seda ausalt ka lapselapsele, lisades, et temaga koos olles peaks laps mängima omaette. «See on väga sõbralik viis, selle asemel, et ütelda talle, miks sa kunagi ise ei mängi või kas sa ei näe, et segad mind praegu.»

Suurem osa probleeme tekibki peres muu hulgas selle pärast, et pereliikmed pole suutnud öelda «ei», kui nad on seda mõelnud, kirjutab Jesper Juul raamatus ««Ei» ütlemise kunst» - nad ei suuda piire tõmmata ja end selgelt väljendada, oma isiklike vajaduste ja piiride eest hoolitsetakse liiga halvasti.

Mõistagi on oluline hoolitseda laste esmaste vajaduste eest, kuid ka väga väikesed lapsed võivad kohaneda ja kohalduda, kus aga vähegi suudavad, kui nad tunnevad end oma vanemate juures turvaliselt.

Juba lapse teisest-kolmandast eluaastast võib oma kaalutlustes arvestada tema mõtete, kogemuste, hirmu ja ootustega. Lapsel pole küll täiskasvanuga võrdset otsustamisõigust, ent tema panus võib tihtipeale olla nii üllatav kui väärtuslik, võimaldades ühtlasi lapse eneseteadvuse, soovide ja piiridega kursis hoida, õpetab Jesper Juul raamatus.

Väga oluline on ka viis, kuidas «ei» öeldakse. Näiteks, kui endast kolmandas isikus rääkida, ei maksa loota, et piirid ja vajadused mingit kõlapinda tekitaksid, osutab autor.

Selgeid ja isiklikke teadaandmisi võtavad lapsed märksa paremini omaks kui tavalisi «õpetlikke» ütlusi. Mida kriitilisem, etteheitvam, anuvam ja ennast kaitsvam on täiskasvanu tagasiside, seda raskem on lapsel sellest sõnumist leida tema jaoks arusaadavat vastust.

«Tean, et inimestel on väga raske «ei» ütelda nendele, keda nad armastavad. Aga me saame ütelda «ei» asjadele, saame ütelda «ei», kui meil pole enam energiat (nendega tegeleda) või kui me ei nõustu teiste inimestega. See on kvaliteetne ja armastav «ei» ja on hoopis teistmoodi öeldud. See tähendab: ma ütlen sinule «ei» nüüd, sest mul vaja endale ütelda «jah»,» selgitas Juul.

Eriti raske on tema sõnul iseenda eest hoolitsemiseks ennast esikohale seada emadel. «On väga oluline, et naised ja emad annaksid endale võimaluse või lubaksid endal öelda «ei», selle asemel, et 24 tundi päevas avatud olla (teiste soovide jaoks).»

Enda vajadusi ei tasu unustada

Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil «Kas lapsevanemaks sünnitakse või õpitakse?» tõi Juul «ei» ütlemise kunstist rääkides ühe näite seoses kinnominekuga.

Tõenäoliselt isiklikule kogemusele tuginedes jutustas mees, et kui naisega on koos oldud vaid kaks kuud ja ollakse armunud ning naine kutsub kinno, siis järgneb kutsele koheselt jaatav vastus, ilma et seejuures mingeid küsimusi tekiks.

Kui koos on oldud kaks aastat, küsib mees naise käest, mis filmiga tegu. Neli aastat kestnud suhte puhul pakub mees ise midagi muud ning kui suhe on kestnud seitse aastat, hakkab ta mõtlema, et teeks ehk midagi üksi või kellegi teisega. Nimelt jõuab meheni lõpuks arusaam, et liiga palju sai aastate jooksul öeldud «jah» teise inimese soovidele ja vajadustele ja liiga vähe enda omadele.

Teine näide oli seotud üksikemadega, keda Juul on pereterapeudina sageli nõustanud. Tüüpiline üksikema probleem, mida Juul kirjeldas, on ilmselt paljudele tuttav: naine tutvub uue mehega ja kutsub ta ühel hetkel endale külla, kuid lapse magamasaamine osutub tõeliseks nuhtluseks, mis kogu romantilise õhtu lootusetult nurjab.

Täpsemalt olevat üks üksikema kurtnud, et kui laps saab lõpuks magama pandud ja mehega kahekesi jäädud, tuleb laps ootamatult ukse peale ja kurdab joogijanu üle. Ema läheb last uuesti magama panema ning mees, kes on pidanud kaua ootama ja muutunud närviliseks, otsustab lõpuks koju minna, et naine saaks rahus oma lapsega tegelda.

Juuli soovitus kõlas aga järgmiselt: selle asemel, et minna ukse peale tulnud last uuesti magama panema, tuleks öelda, et tule siia, istu meiega, saa tuttavaks, see on see ja see. Sellisel juhul läheb laps pereterapeudi kinnitusel peagi ise tagasi voodisse või siis palub ennast ilma vastupanu osutamata magama viia.

Juul selgitas, et probleem tekibki sellest, et laps tunnetab nii positiivset kui ka negatiivset pinget oma ema ja kellegi teise vahel ning reageerib sellele, nõudes janu kurtes tegelikkuses pelgalt tähelepanu. Kui ta näeb, et teda pole kõrvale jäetud, vaid tutvustatakse ema uuele sõbrale, rahuneb ta ning läheb magama.