Abielulehe 1931. aasta 12. juuli numbri esiküljel kirjutas keegi nimetu (ja stiili järgi paistab, et kergelt kibestunud) autor intrigeerivast nähtusest – sellest, et Eesti naistele meeldivad tumedanahalised mehed. Toome selle artikli (sh pealkirja) teieni muutmata kujul.
Abieluleht 1931. aastal: Eesti naise seiklustest neegritega
Et valged naised alati suurt huvi ja kiindumust tunnevad mustade meeste vastu, seda on tähele pandud kõikjal. Nõnda on see ka muidugi meil ja kunagi ei või need mustanahalised (Abielulehes kasutatakse läbivalt sõna «neeger» - toim.), kes peatuvad Tallinnas, kaevata selle üle, et neil ei vea.
Otse vastupidi. Kui peatub sadamas mõni laev, kus meeskonna liigete hulgas ka mustanahaline, olgu ta siis kas või lihtne kokk või laevapoiss, jooksevad naised, lihtsad teenijad ja tänavatüdrukud tema peale tormi. Kui esineb kuskil laval mõni mustanahaline artist, moodustavad publiku enamiku ikkagi naised ja siis, kui igaastastel elukutseliste maadlustshempionaatidel võistleb ka mustanahaline, võib alati kindel olla, et just tema saab igal õhtul kõige rohkem veripunaseid roose... Et nende saatjaiks on peaasjalikult naised, teab igaüks muidugi ise.
Ja mustanahalised ise, – kunagi ei hülja nemad valgeid naisi, vaid alustavad ikkagi armumängu, küsimata, millega see kõik lõpeb.
Alamal tahame jutustada mõne tallinnlastele tuntud mustanahaliste seiklusi siinsete naistega, seiklusi, millel peaaegu alati puudub kinolik «happy end»...
*
Kui 1923. aastal Tallinas peatus Adolfi tsirkus, korraldati seal hilissügisel ka rahvusvahelised maadlusvõistlused, millest teiste hulgast osa võtsid ka kaks mustanahalist, Ambrosi de Susi ja J. Bambula.
Maadlejatena ei kuulunud kumbki mees, kes teab kui kõrgesse klassi, vaid osutusid vägagi keskpäraste võimetega meesteks, kes kinni ei pidanud võistluse reeglitest, vaid püüdsid ennast igasuguste toorustega kaotustest päästa.
Eriti agar oli tooruste tegemisel suure pea ja veel suurema kõhuga Ambrosi de Susi, kes vastast peksis ja hammustas, küünistas ning näkku sülitas. Nii siis; vägagi antipaatne mees.
Mehed mürgeldasid ja vilistasid, nõudes Ambrosi de Susi kõrvaldamist võistlustelt, naised aga olid tema vastu siiski armulised. Ambrosi oli ju mustanahaline...
Nii mõnigi lugupeetud proua ja preilike kaotas oma südame, kutsudes Ambrosit kohtama ja avaldades siis temale palavate sõnade ja veel palavamate pilkudega armastust. Nende naiste hugas oli ka keegi preili S., võrdlemisi jõukate vanemate ainuke tütar. Et preilike oli ilus ja pealegi meeletult armunud, otsustas mustanahaline tema õnnelikuks teha, – nii nagu mõne teise...
Sageli nähti neid koos siin-seal lõbustuskohtades ja koos veedeti ka nii mõnigi kuum armuöö... Aga ei kauaks. Maadlused lõppesid, Ambrosi de Susil seisid teistes linnades ees uued võistlused ja uued – naised... Ta pidi lahkuma. Aga preilike kippus kaasa, paludes mustanahalist pisarsilmil, et see teda maha ei jätaks. Ent nüüd jätsid preilikese pisarad ja nutunuuksed Ambrosi külmaks. Ta läks...
Preilike aga leidis elu mustanahaliseta olevat mõttetu ja otsustas surra, võttes sisse mingisugust hapet. Ent paraku osutus see vedelik vähe lahjaks, nii et neiukese elu suudeti lõpuks ikkagi päästa.
Sarnaseks kujunes ka mõni aasta tagasi ühe lihtsa teenija armulugu sadamas peatuva Inglise kaubalaeva kokaga. Vahe seisis siin selles, et neiu tõesti suri, seletades tuttavaile saadetud viimastes kirjades, et ta mustanahalisest oli jäänud rasedaks.
Tallinnlased mäletavad vist veel vägagi hästi sihvakat ja pikka mustanahalist maadlejat Reginald Siki’t, kes võistles 1928. ning 1929. aastal Tallinnas. Sedagi teab igaüks, et R. Siki oli daamide suur lemmik ja võitis südameid mõne nädalaga rohkem kui paljud teised kogu aluaja kestel kokku. Ent R. Siki isegi kaotas Tallinnas südame ühe kohaliku lilleäripidaja tütrele. Tubli tükk aega peale maadluste lõppu, nimelt 1928. a. jõulude paiku sõitis ta Saksamaalt Tallinna, lastes siin ennast ametlikult ühendada valge neiuga.
Mesinädalad veetis paarike Tallinnas «Rooma» võõrastemajas. Kõik, kes neid seal nägid, tunnistavad eranditult, et mõlemad, nagu üks tõsine noorpaar alati, olnud väga õnnelikud...
Möödunud sügisel peatus Tallinnas mingisugune mustanahaliste revüü-trupp. Et sellegi trupi meesliigetel oli Tallinna naiste juures suur edu, on endast mõistetav.
Ei tea, kuidas läks teistel, kuid trupi juhtival tegelasel B-l pole igatahes mälestused Tallinnas ärganud «armastusest» kõigeparemad. Tema väljavalituks osutus keegi prouake, kelle mees tegeleb ametiga, mis nõuab sagedasti liikumist provintsis.
Seda otsustasid kasutada mustanahaline ja proua võimalust, otsustades viimase kodus veeta hurmava öö... Ent millegipärast tuli mees koju just siis kui, kallistuste kuumuses paarikese südamed kõige tormilisemalt põksusid... Juhtus siis, mis ikka sellisel puhul juhtub: – mustanahaline peksti «vaese omaks» ja visati välja uksest, naisel ei jäänud üle aga muud kui skandaalist hoidumiseks kirjutas alla palvele, mis kõneles «lahutusest ühisel kokkuleppel»!
Nii suurt edu nagu möödunud aastal Tallinnas maadelnud William Thomsonil, pole vist ühelgi mustanahalisel siinsete naiste juures olnud. Kaunikehaline ja lõbus, pealtnäha tõsine härrasmees, nii ta võitis kümnete südamed. Kord võis teda näha ühe vanema rikka lesega, kord tuntud arsti tütrega, kord nimeka juudi ärimehe pesamunakesega, kord ühe kohaliku kino kassapreiliga... Sama lugu kordus ka Tartus, kus W. Thomson samuti maadles. Tartus näis «Musta Apollo» suurimaks lemmikuks osutuvat noor naisüliõpilane E. J., kellest aga mustanahalisel peagi lahkuda tuli.
Ent ei igaveseks. Kevadel kui W. Thomson maadles Riias, sõitis sinna ka neiu E. J., kuna ta oli mustanahalisest jäänud rasedaks.
William, olgugi, et ammu abielus, toimis siiski kui aumees, saates neiu kuni sünnituseni, mis pole enam kaugel, Saksamaale sanatooriumi. Ja ühtlasi lubab tema ka edaspidi hoolitseda ema ja lapse eest, samuti kui selle poisi eest, kes kaugel merede taga oma musta ema kõrval ootab pikisilmi isa tagasi tulekut «sealt kaugelt-kaugelt valgete keskelt...»