Maili Hütt: kas tõeline armastus tuleb ellu tõesti vaid korra?

Foto: Caro / Scanpix

Paljudele meist on tõelise armastuse leidmine raskendatud, sest oleme keskendunud mõttele või ideele, et tõeline armastus ilmub meie ellu VAID korra. Aga keda või millist tunnet me täpselt otsime? Seda võiksime enda käest küsida. Kas me otsime teises seda, mida me enda sisimas pole veel leidnud või soovime, et teine annaks meile seda, mida me arvame, et me iseendale pakkuda ei suuda?

Uskumused määravad meie elu, sestap inimesed, kes on seadnud oma armastuse otsingud filmi «Titanicu» või «Päevaraamatu» lätetele, peavad pettuma. Elu ei ole film, mis toimib ka siis, kui meie istume kinosaali mugavas toolis. Vaja on ka endapoolset aktiivset osavõttu.

Inimeste arusaam armastusest on niivõrd hägustunud ja inimesed on nii palju haiget saanud, et kui tõeline armastus koputab nende uksele, ei tunne nad seda ära. Tõeline armastus ei paista nagu Tuhkatriinu-loos või «Uinuvas kaunitaris», vaid see on üsna vaikne ja tasane, ilma õhupallide ja suure kärata. Siit näpunäide valget kleiti igatsevale naisele: idee valgest kleidist ja pulmadest võib olla nii tugevasti juurdnud uskumus, et mõeldakse sellele, millal ning kuidas kleiti kanda, vähem aga sellele, kellele see tõotus antakse ning millisel viisil see kaht inimest kokku liidab.

Vaimses maailmas on kõik lihtsam. Armastus eksisteerib meie kõigi vahel, aga valikud, kellega abielluda, sõltuvad juba kahe inimese omavahelisest kokkusobimisest, isiksustest, käitumislaadidest ja harjumustest. Hingelises plaanis võime mitmetega sobida, aga mitte kõigiga neist ei ole me võimelised igapäevaelu kohustusi jagama. Meile jääb meie inimlikkus. Me ei ole ainult meie hinge potentsiaal, mille rakendumiseni jõudmine võib võtta aega sajandeid, me oleme ka meie igapäevased teod, hoiakud ja harjumused.

Tihti on nii, et kui kohtame kedagi, kes meid jalust nõrgaks võtab, tunneme ennast seitsmendas taevas olevat, meie elu täitub päikesesäraga. Armumine. Mingi aja pärast saabub sõlmpunkt, mil partneriga side kas tugevneb, kasvab veelgi sügavamaks või rebib see sõlm ennast katki.

Kui juba pikemat aega koos oldud, siis ei oska ilma partnerita oma elu ette kujutadagi, partnerist on saanud meie pereliige. Pereliikmest aga niisama lihtsalt loobuda ei taha, sest pereliikmed kasvavad nii kokku, et teineteist võetakse iseenesestmõistetavana.

Tõeline armastus aga saabub siis, kui ei hoolita mitte iseenda õnnelikuks tegemisest, vaid esiplaanile sätitakse teine inimene. Armastades ennast piisavalt lubatakse ka partneril jääda iseendaks. Selline armastus annab vabaduse, mida  mõlemad pooled igatsevad, et arendada paremaid osi endast ning lihvida oma nõrkused tugevusteks.  

Nii paljud meist pole aga enda ning partneri suhtes niivõrd kannatlikud, et oodata ära, kuni teine astub vajalikud sammud enese nõrkuste tugevdamiseks. Teisalt on muidugi tarbetu teisel poolel ka pikalt ühe koha peale seisma jääda, kui ta teab, et ooteaeg partneri kasvuks võib olla liialt pikk. Sellisel juhul tuleb armastust kui õhupalli suuremaks puhuda, kinkides oma partnerile vajalikul määral vabadust, et ta suudaks ennast arendada viisil, mida iga päev ninapidi koos olles teha ei saa.

On öeldud, et tõeline armastus ei nõua midagi vastutasuks. See on omakasupüüdmatu ning suudab armastada piiranguteta. Inimene, kes suudab ennast omaks võtta ja endale arenguks vabadust anda, suudab seda anda ka teisele.

Arvatakse, et armastus on raske ning et tõeline armastus tuleb meie ellu vaid korra, kuid tegelikult on meie endi ootused armastusele need raskused, mis seavad meie armastusele piirid.