Lugeja kirjutab: ma ei tea paljusid vanemaid, kes räägiks oma lastest uhkusega

Foto: Vida Press

Meile kirjutas Kanela Kaiser, kes mõtiskleb laste ja selle üle, kuidas võivad vanemate sõnad või teod lapsi mõjutada. 

Tihtilugu tööle sõites mõtlen ma oma lastele. Nad on meil ikka nii armsad. Teevad küll oma tempe-vempe, kuid kui vaatad talle silma, otse pisikese inimese hinge, täitub kogu ümbritsev suure armastuseväljaga.

Meil on kaks pisikest ja üks suur laps. Niimoodi on kombeks öelda, et laps, kes on teistega võrreldes aastate poolest ees, on meil suur laps. Ometi jäävad lapsed lasteks alati, kuni elab ema või isa, kes on andnud kogu oma hinge selleks, et täita iga päev oma lapse hing ja süda armastusega.

Mina ja mu abikaasa oleme pisarateni liigutatud oma lastest juba ainuüksi siis, kui mõtted neile lendlevad ja see on hea tunne. See ongi armastus. Armastus tunda oma laste arengu ja toimetuste üle uhkust, tunda uhkust nende isiksuse üle, võttes neid kõiki ühtmoodi oma armastuse embusse.

Ma ei tea just paljusid vanemaid, kes räägiks oma lastest uhkusega silmis ja südames. See nõnda korrutatud ja nimetatud uhkus on midagi teistsugust kui upsakus, üleolevus, tähelepanuvajadus vms. Uhke lapsevanem on hingelt ise rikas, tal on pakkuda oma järeltulevale põlvele palju armastust, mis ongi peamine, et kasvatada tervet inimest.

Ma olen näinud küll selliseid lapsevanemaid, kes sõna otseses mõttes on uhked... aga see uhkus, kui su pisikene näeb vaeva vaid selle nimel, et sina saaksid uhke olla, ei ole kahjuks päris see, mida mina silmas pean. Selline uhkus teeb hingele haiget.

Muidugi on tore, kui lapsel läheb hästi ja ta saavutab häid tulemusi ning kõik sellega kaasnev, aga millise hinnaga? Kas vabatahtlikult või loomuliku arengu jätkuna pingevabalt, vot selles on küsimus.

Päris pisikestena kuulevad lapsed palju sellest, mida kõike nad teha ei tohi, ja järjest suuremaks saades kuulevad nad sellest, mida nad tegema peavad ja kuidas toimetama. Aga kuhu jääb see vahepealne pingevaba lapse areng ja lihtne armastav vanemapoolne suunamine?

Väga kergelt on võimalik teha haiget nii väikesele kui ka suurele, seda teavad küll kõik. Palju raskem on öelda head ja julgustavat, näidata välja siirast toetust nii lapsele kui täiskasvanule, mis ometi on sada korda mõjusam sellest, kui viidatakse tihtilugu tingimustele ja sellele, mida ei tohi teha ning kuidas peaks tegema.

Oma siiras armastuses loodan, et vähemalt üks lapsevanem, kes seda juttu loeb, tunneb, et ta on liiga teinud ja alustab täna uutmoodi suhtumist oma lastesse. Lapsed ei andesta oma vanematele iialgi seda, kui nad tunnevad, et neist ei hoolita!

***

Hea lugeja, kui sinagi soovid oma mõtteid meiega jagada, saada arvamuslugu aadressil [e-mail]. Avaldatud kirja eest saab valida auhinna.