Marin proovis õnneliku lõpuga massaaži: nõrganärvilistele ei soovita

Foto: Vida Press

Ühel soojal suveõhtul, kui kallim massööri juurest tuli, nokkisin veidi tema kallal, et kuidas oli, kas oli ikka kena näitsik ja õnneliku lõpuga sessioon. Ei olnud, tavaline spordimassaaž, aga pool tundi hiljem surfasime juba veiniklaasid näpus, otsides mulle erootilise massaaži tegijat. 

Otsustasin, et see võiks olla mees, leidsime sobiva asukohaga salongi, broneerisime aja ja vahetasin tegijaga mõned kirjad. Kuna ta lubas mulle enneolematuid orgasme, lõputuid uusi naudinguid ja puhast mõnu täiesti uutel tasemetel, olin äärmiselt põnevil. Kaks päeva hiljem salongi ukselinki pihku võttes olin muidugi veidi närvis, aga usun, et see on ka normaalne. 

Massöör oli väga sõbralik, tõttas mind uksele kallistama, juhendas, kus saan riideid vahetada, millised lõhnad mulle meeldivad, päris ega jahe pole ja nii edasi. Paistis küll rohkem sellise mehena, kes võiks mulle kaubanduskeskuses internetipaketti müüa, mitte enneolematuid naudinguid pakkuda läbi oma käte, aga hei, mis eelarvamused ja kaante järgi raamatu sisu üle otsustamine, eksole. Kinnitasin, et kõik on hästi, olen veidi närvis, aga see pole kuidagi negatiivse alatooniga emotsioon. 

Jõudsin päris palju asju mõelda. Näiteks seda, et kardinad on tõeliselt jõledad. Ja kas ma olen esimene naine siin kõhutamas, kelle meelest on see trammitee kolin ikka päris häirivalt vali. Või kuidas see kajakate kisa nii kõva on, kas nad on siinsamas rõdul? Siis, kui soojad tugevad käed üle selja hakkasid käima, püüdsin ennast aga kõigest välja lülitada ja tulevasele naudingule keskenduda.

See ülesanne osutus veidi keeruliseks. Mul ei ole muidu erutumise või fantaasiatega probleeme, aga ma siiski ei suutnud päris ära unustada, et need käed minu kehal on võhivõõrad. Rahu ei andnud ka mõte, et huvitav, mis ta minuga teeb ja millal see erutavaks peaks hakkama minema. Erogeensetele tsoonidele sai ta küll paar korda pihta, aga ei midagi sellist, mis teadliku tegutsemise muljet oleks jätnud. Kui ta oma ülakehaga mööda minu selga järsku üles sõitis ja püüdlikult kõrva puhus, hoidsin hammastega põski seestpoolt kinni, sest see oli nii koomiline. Ja kuramuse raske oli ta nii väikest kasvu mehe kohta. 

See oli nagu külateatri etendus, kus tegijatel on kordi rohkem lusti, kui pealtvaatajatel. Õlisid kulus rohkelt, aga ei mingit sensuaalsust, voogavust, meelikõditavaid puudutusi. Intuitiivsust tema poolt minuni ei jõudnud, ka tavalise massaaži tehnika oli minu hinnangul keskmine, mitte rohkemat. Talle meeldis mind katsuda ja mingi hetkeni see polnud minu jaoks ka ebamugav, ühest hetkest hakkas aga veidi vasakule kiskuma. 

Piirkond läks intiimseks ja ta püüdis mu g-punkti üles leida. Ei leidnud. Siis hakkasin mõtlema, et see seanss pole ikka umbeski selline nagu peaks või mulle sobiks. Lisaks avastasin ühel hetkel, et ta tõstab minu kätt oma kubemesse. Eemaldasin selle sealt järsu liigutusega eeldades, et sellega on mu seisukoht nüüd üheselt selge. Mudimine jätkus sama igavalt kui seni, töötles mu selga ja õlavöödet, lasin vaimu vabaks ja püüdsin sellestki osast võtta, mis võimalik. Kuni avastasin minu jaoks kohutavalt ebameeldiva nüansi, et mind katsub vaid üks käsi ja piiludes sai mu aimdus kinnitus, teise käe oli ta endale püksi toppinud. Küsimuse peale, et kas ta enda meelest vähemalt professionaalsuse ja normaalsuse piiridesse on jäänud, ta kohkus ja vabandas: «Ma ei teadnud, et sa selleks valmis pole,» ning tõmbus nördinult tagasi. 

Sel hetkel tundus mulle lõplikult, et ei sekunditki enam, tõmbasin sellele seansile joone alla ja läksin riietuma. Kingarihmu kinni pusides uurisin fuajees sõjakalt mis tal arus oli, ehmunud mees vastas vaid, et unustas ennast ja rõhutas minu pinges olekut. Mul ei olnud isu seda vestlust jätkata ega süveneda miks minu pinges olek ta nii üles küttis, tänasin vaid unustamatu lõunatunnikese eest ja lahkusin. 

Ma ei mäleta, millal mul viimati mõni üheöösuhe oli, aga nendega oli vist isegi lihtsam. Ükskõik siis, kust selleks sobiv tüüp kaasa haarata, oled sa ometi ta ise välja valinud ja mingite parameetrite järgi sobivaks määranud. Kuskilt salongist aega bronnides jääb see valikukoht ära. Mul loomulikult polnud enne ega pärast seda seanssi soovi massööriga vahekorda astuda või teda muul moel rõõmustada, kui materiaalselt, aga võimalik, et oleksin enda jaoks erutava tüübi korral tõesti vähem pinges olnud. Samas pole see muidugi garantii õnnestumiseks, nagu näitas minu kogemus, juhtusin lihtsalt lameda perverdi otsa. 

Elu on mind hellitanud äärmiselt heade partneritega, kõik viimaste aastate kogemused on olnud tehniliselt sama head või paremad, kui see õppinud massöör (võibolla peaks see sõnapaar kirjavahemärkides olema) pakkuda suutis. Ja kallima ees oli hoolimata tema teadlikkusest ja heakskiiduks hapu tunne, nagu oleksin teda petnud. Nõrganärvilistele ja pehmehingelistele ei soovita, aga kellel pole midagi selle vastu, et neid võõrad käed kõige intiimsematest kohtadest katsuvad, ma samas ka ei mittesoovita. Ma ise nii seksinäljas ei ole, see oli rohkem nagu prostitutsioon, mitte elamuslikult põnev erootika. 

Muuhulgas on ka see ebamugav kogemus siiski kergelt sõltuvust tekitav, tahaks tunda, kuidas ikka päriselt hea on, huvi tekkis tantrate ja muu oluliselt põnevama vastu. Lisaks soovin seda jama lasta üle teha, et kehale parem kogemus jääks. Seega läheme armsamaga koos paarismassaaži, naise juurde. Kui halb see ikka olla saab, vähemalt kaks korda järjest.