Kui ma oma naist kohtasin, siis oli meievaheline keemia ja side sõnulseletamatu. Pärast abiellumist hakkasime aga üha rohkem vaidlema. Mõnikord tundus, et me ei suuda millegi osas kokkuleppele jõuda. Mulle tundus, et alati oli tema süüdi, sest ta oli nii kangekaelne ja keeruline isiksus. Aga ma eksisin...
Tänaseks olen mõistnud, et aastate jooksul olen abielus ikka väga palju vigu teinud. Järgnevad kolm viga on kahjuks laialt levinud ja puudutavad paljusid paare.
1. Ma ei seadnud meievahelist sidet prioriteediks
Väga kerge on oma abielu unarusse jätta, kui sa pead tööl käima, lapsevanem olema jne. Paljud paarid ei mõistagi, kui tähtis on see, et nad hoiaksid nendevahelist sidet elusana. Ma julgeks isegi öelda, et see on esimene asi, mille olulisust alahinnatakse ja see on suur viga.
Meie abielu alguses oli tihtilugu nii, et kui me naisega vaidlesime, siis mina tahtsin, et mul oleks tingimata õigus. Ma pidasin ennast ka suhtes temast olulisemaks. «Aga mina? Miks ta mulle nii teeb? Mis tal viga on? Mida ma temalt saan ja ei saa?» kõik need mõtted tekitasid tunde, et meievaheline side on kuskile kadunud. Iga kord, kui ma keskendusin ainult endale, muutus mehevaheline kuristik aina suuremaks.
2. Ma ei mõistnud, mida partner minult vajab
Kuna ma keskendusin paljuski sellele, mida ma temalt sain või ei saanud, polnud ma väga aldis ka andma. Või siis tugines andmine negatiivsetel tunnetel. Kui ma tundsin kibestumust tema suhtes, siis ma andsin väga vähe ja see muutis asja alati hullemaks.