Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Abielumees tunnistab: kolm viga, mis oleks meie abielule peaaegu lõpu teinud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Naine
Copy
Foto: SCANPIX

Jeff Forte on suhtenõustaja, kes on enda sõnul õnnelikus abielus, kuid tunnistab, et ka tema abielus on olnud raskemaid hetki ja paaril korral on tekkinud hirm, et abielu võib sootuks lõppeda. Ta toob Preventionis välja kolm suurt viga, mis oleks võinud lahutuseni viia.

Kui ma oma naist kohtasin, siis oli meievaheline keemia ja side sõnulseletamatu. Pärast abiellumist hakkasime aga üha rohkem vaidlema. Mõnikord tundus, et me ei suuda millegi osas kokkuleppele jõuda. Mulle tundus, et alati oli tema süüdi, sest ta oli nii kangekaelne ja keeruline isiksus. Aga ma eksisin...

Tänaseks olen mõistnud, et aastate jooksul olen abielus ikka väga palju vigu teinud. Järgnevad kolm viga on kahjuks laialt levinud ja puudutavad paljusid paare.

1. Ma ei seadnud meievahelist sidet prioriteediks

Väga kerge on oma abielu unarusse jätta, kui sa pead tööl käima, lapsevanem olema jne. Paljud paarid ei mõistagi, kui tähtis on see, et nad hoiaksid nendevahelist sidet elusana. Ma julgeks isegi öelda, et see on esimene asi, mille olulisust alahinnatakse ja see on suur viga. 

Meie abielu alguses oli tihtilugu nii, et kui me naisega vaidlesime, siis mina tahtsin, et mul oleks tingimata õigus. Ma pidasin ennast ka suhtes temast olulisemaks. «Aga mina? Miks ta mulle nii teeb? Mis tal viga on? Mida ma temalt saan ja ei saa?» kõik need mõtted tekitasid tunde, et meievaheline side on kuskile kadunud. Iga kord, kui ma keskendusin ainult endale, muutus mehevaheline kuristik aina suuremaks. 

2. Ma ei mõistnud, mida partner minult vajab

Kuna ma keskendusin paljuski sellele, mida ma temalt sain või ei saanud, polnud ma väga aldis ka andma. Või siis tugines andmine negatiivsetel tunnetel. Kui ma tundsin kibestumust tema suhtes, siis ma andsin väga vähe ja see muutis asja alati hullemaks.

Mõnikord ma tahtsin talle nõu anda või ennast kaitsta, aga tema oleks tahtnud, et ma lihtsalt kuulasin teda. Ma ei mõistnud, et ta soovis vaid minu kohalolekut ja tähelepanu. Enesekaitsmine muutis asja alati hullemaks. Sageli ongi nii, et me arvame, et teame, mis võiks partneri jaoks parim olla, kuid me ei kuula tema vajadusi.

3. Ma ei väljendanud selgelt, mida mina suhtelt tahan

Ma arvasin, et abielus olles tegutsetakse justkui autopiloodil ja ma ei pea pikalt mõtlema, kuidas toimida. Mul polnud meie abielu osas mingit visiooni. Kuna ma ei teadnud täpselt, mida ma abielult või oma abikaasalt ootan, takerdusin sageli igapäevasesse stressi. See tekitas üha rohkem vaidlusi.

Kuigi ma mäletan, et me vaidlesime, pole mul praegu aimugi, mille pärast me vaidlesime. See on hea näide sellest, et mõni tühine vaidlus oleks võinud meie liidule lõpu teha. 

Ühel hetkel ma tüdinesin pidevast stressist ja õnnetu olemisest ning see oli ka hetk, kui meie abielu hakkas paremaks muutuma. Ma mõtlesin välja, kuidas meievahelist keemiat ja sidet tagasi saada, lahendades eelnevalt nimetatud probleemid. 

Tagasi üles