Marin on otsustanud: armukadedus on õudne ja mõttetu emotsioon

Foto: Vida Press

Olin hiljuti ühel seltskonnaüritusel, kus peale tervitusnapsi voolas alkohol liiga suurte ojadena ja seal rullus lahti üks inetu stseen. Naine võttis pähe, et tema abikaasa tahab teda tulevikus kindlasti petta ja on niikuinii juba praegugi selja taga liiderlik purakas. Peksis meest sussiga, filmilikult viskas klaasi mehe suunas tühjaks ning langes siis nuuksudes ja käsi murdes kokku. See oli piinlik ja kurb üheaegselt, selline haiglane armukadedus on õudne, iga kuradi päev kägistamas. 

Mu eksmees oli tohutult armukade ja nägin hullupööra vaeva selle tasasemaks treenimisega. Ma ei osanud käituda ega reageerida, kui ta stseeni tegi minu kojuhilinemise peale. Olin rohkem kui üllatunud, kui sõpradega linnas olles järsku tema laua kõrvalt seismast avastasin, kuna ei olnud telefonihelinat märganud ja seega tuli siis tema jaoks loomuliku käiguna mulle järele. Ta vist isegi ei kahtlustanud otseselt, et vasakule panen vaid kontrollis kadestamisväärse järjepidevusega, kas tõtt räägin, muidu ei andnud süda rahu. Kuna ma ei olnud teinud midagi, et ebausaldust ära teenida, oli jagelemist keerukas vältida, sest kust kurat mina teadma pidin, mis liigutus või käitumismuster piisavalt läbipaistev polnud. Elu on näidanud, et päris tihti on suhtes see teise süüdistaja ise musta südametunnistusega ja siis kaklesimegi. Mina olin kurb, et kahtlustatakse, tema oli õnnetu, et ei oska olla ja mina seda tunnet ei jaga, kokkuvõttes läkski kõik tuksi. Muidugi aja jooksul see saaga natuke paranes, selgitasin, seletasin ja lohutasin lasteaiakasvatajaliku kannatusega, aga samas hakkas endaski miski närima, head nahka sellest ei tulnudki. 

Ja siis minu praegune kallim, täielik vastand. Kui eelmisel elukaaslasel oli armukadeduse taga tõenäoliselt enesekindluse ja -hinnangu vajakajäämised, siis see mees esindab tõeliselt ilmasambana seisva mehe kuvandit. Mingi kuues meel ilmselt hakkaks tööle, kui põhjust annaksin, aga sellised igapäevasituatsioonid - ei mingit draamat. Üksi välja? Mine loomulikult. Ei vasta paar tundi telefonile? Järelikult on kiire, küll helistab tagasi. Eile peaaegu nördisin, uurides, kas tema jaoks on okei, kui yoni-massaaži lähen ja vastuseks tuli, et muidugi on. Kujutasin vaimusilmas ette sädemeid pilduvat seksikat tüli, kus tema paiskab õhku etteheiteid «ahhaa, sulle ei piisa minust!» ja mina siis neid kõigi oma salajaste ja vähemsalajaste oskustega elimineerin. Väike kraaklemine on minusugusele tulehargile parim eelmäng, aga mida sa tülitsed, kui teine vedu ei võta ja nii mõistlikult minu tähelepanu nurumist teisiti lahendab. Ei läinud see saag käima. 

Õnneks ei ole ma ka ise eriline armukadetseja. Minus tekitab kadeduseemotsiooni pigem kellegi edulugu karjääris, koolilõpetamine või mõni saavutus, kasvõi imeline uus kleit, mida mina osta pole märganud, kallima kahtlustamine pole minu koogitükk. Hindan oma privaatsust kõrgelt ja vaikimisi eeldan, et see on vastastikune. Ei nuhi ma kellegi telefonis, taskutes ega sotsiaalmeedias, rahakotti ei peida, arvuti jätan lahti ja pean seda normaalseks. Probleemi ei ole, kui sealt midagi näha soovitakse, aga jama tekib kohe, kui seda salaja tehakse.

See armukadedus on üldse kuidagi mõttetu emotsioon, nagu näha, pole ma rahul ei siis, kui seda on suhtes palju ja suudan kiunuda juhul, kui seda pole. Kõrvaltvaataja rollis aga kipun armukadetsejaid hoopistükkis naeruvääristama, mis siis, et tegelikult on ju sellises situatsioonis üks pool emotsionaalselt haiget saanud. Vahet pole, kui ka täiesti ebaratsionaalsel põhjusel. 

Olen supermarketis maani kleitipidi ostukäru ratta vahele jäänud. Ei jõudnud veel reageerida vaid hakkasin nõutu näoga naerma, kui kaks meest jooksid eri suundadest mulle appi, tõstsid asju täis käru õhku ja vabastasid mu seelikusaba ratta vahelt. Selle poole minuti jooksul pildus üks naine, ühe härrasmehe abikaasa, mulle ainult põlglikke ja tigedaid pilke ja peale minu tänuavalduse haaras sisisedes mehe käevangu ja vedas kiirendatud sammul eemale. Kummaliselt kahju oli mõelda, et endal nii tore abivalmis mees kodus, aga tema on imetlemise asemel hoopis kuri ja armukade. Mingi tühise tšiki peale, kes ei oska poes jalgade ette vaadata. 

Absurdsuse kõrgeim tase on aga olla armukade endiste kaaslaste peale, kellega vahetu isiklik kokkupuude on juba ammuste aegade taha jäänud. Need ebaadekvaatsed reaktsioonid vist lähevad juba patoloogiate kategooriasse ja vajaksid vaimse tervise huvides sekkumist. 

Muretut meelt ja südametuld!