Moodne naine palub: lubage mul olla labane

Jaanituli. Foto: Vida Press

Mõnikord on mul kõri auguni viisakas, väljapeetud ja korralik olemisest. Istu jalad koos, ära ropenda, ära tõsta lauas liha juurde, söö noa ja kahvliga, kuula intelligentset muusikat, räägi korrektses keeles. Kui tantsid, siis viisakalt, kui laulad, siis jumala eest, mitte liiga kõvasti. No miks te ei lase mul elada, kui ma elada tahan?

Võtsin ennast jaanipäeval töölt vabaks, ostsin päikesekreemi-putukamürgi, jätsin arvutikoti ja kontsad koju ning sõitsin nii sügavale maale, et isegi Spotify hakkas hakkima. Mul oli kindel plaan teha midagi hästi eestlaslikku: kanda lohvakaid riideid, tantsida lava ees kohaliku C-kategooria poppstaari laulukeste järgi, loksutada lahjat õlut särgiesisele ja hiljem kangematele jookidele üle minnes natuke sugulastega tüli norida. 

Ärge saage valesti aru, minu kalender oli eelmisel nädalal nagu ka kõigil teistel nädalatel täis kutseid välismaistele terrassipidudele ning stiilipuhastele restoraniõhtutele, aga kord aastas tahan minagi manduda. Olla nagu vanasti! Tunda ennast kohalikuna! Eriti suur huvi oli mul vanamoodsate pühade vastu seepärast, et olen siin portaalis kirjutades tihti saanud signaale, nagu minu jalad ei olekski maa peal kinni või nagu ma oleks kuidagi rahvast eemaldunud. 

Eks see, kes terve elu kõrgetel terrassidel veedab, maa peale ei näegi. Nii et jõin ennast, ilma pikema jututa, onu suvilas purju, sõin kaheldava väärtusega säästušašlõkki ning klatšisin natuke oma kolleege ja kiusasin pereliikmeid. Oli kaunis jaanik, tassisin isegi lõkkesse puid juurde, kuigi teksad on siiani pinde täis. Ja mis juhtus? Mitte midagi head! Minuga ei oldud üldse rahul! Sosistati omakeskis, et Regina on seal linnas ikka päris käest ära läinud, ülbe ja riiakas. Purjus veel peale selle. 

Kui onu ise aga pudeli viina ära joob ja naabrimehega natuke garaaži ees muru peal kakleb, ei tee keegi sellest mingit numbrit. «Mehed jäävad meesteks,» öeldakse sõbralikult ja pannakse rullis kulmule jääd. Naised aga peavad nende mehiste meeste kõrval viisakalt vait olema või äärmisel juhul midagi nunnut ja julgustavat ütlema. Aga kui ma tahan ka kakelda? Kui ma selleks siia tulingi?

Karjuv ebavõrdsus hinnangutes käitumisele, piiridele, kõlblusele, ajab mind ausalt öeldes hulluks. Kas te olete märganud topeltstandardeid meeste ja naiste käitumise puhul, kui jutuks tulevad igasugused tähistamised? Daamid võiks natuke tipsutada, aga mehed panevad täiega. 

Viimasel ajal on need ebarealistlikud nõudmised mulle eriti silma jäänud. Meedia on juba nädalaid olnud üle ujutatud õpetustest, kuidas suvistel grillpidudel tagasihoidlikult jänesekapsast krõmpsutades ja äärmisel juhul mõne lahja kanafileetüki grillile pannes ikkagi «õigeks naiseks» jääda. Facebooki suurimas feministide grupis arutatakse palavalt selle üle, kas intervjuus ropendanud ärinaine kõlbab õrnemat sugu esindama. Poes turundatakse meestele viina, õlut ja grillimiseks vajalikke terariistasid, naistele aga päikesekreemi, bikiine ja ilusaid salvrätikuid. 

Kõik see ajab mind ausalt öeldes marru. Veel ausamalt öeldes ropendama, aga naiskolumnistina ei taha ma seda riski võtta, et koledaid sõnu trükki saata, nii et väljendan ennast ilma vägiväljenditeta: lubage mul ometi olla labane! 

Tänapäeva ühiskonna võrdõiguslikkusest rääkimine on palju keerulisem, kui seda oli sada aastat tagasi. «Andke meile õigus valimas käia, ise oma kehade eest otsustada, end harida ja teostada!» oli varastel feministidel selles mõttes barrikaadidelt hea karjuda, et need on lihtsalt ja selged nõudmised. Nende elu oli raske, aga loosungid kergelt mõistetavad. Olukorras, kus sul midagi ei ole, tahad sa õigust elule ja muu pudi-padi paistab selle kõrval tühine.

Praegusel ajal aga, kui maailm, kus me kõik koos hakkama saama peame, on muutunud oluliselt tsiviliseeritumaks, tundub selline kriiskav õiguste taga nõudmine tobe. Nälgija rõõmustab ka hallitava leiva üle, gluteenivaba ja ökot küpsetist tuleb tal meelde küsida alles siis, kui kõht muust söögist täis on. Me juba tohime nagunii kõike ülalmainitut, naistel läheb praegu päris hästi, võiks isegi öelda. Pole isegi välistatud, et järgmine aasta samal ajal istub nii Valges Majas kui Kadriorus naispresident, mida siis veel tahta?  

Jah, mida veel tahta. Enam ei aja me taga konkreetseid reaalseid asju, vaid pigem aetakse juuksekarva lõhki hinnangute, nõudmiste ja tunnete kallal nokkides. Selleks peavadki paljud feminismi negatiivseks nähtuseks, et keegi ei taha kuulata seda tüütut ja rõõmutut poisipeaga analüütikut, kes tõstatab igal koosolekul päevakorrapunktina mõne pealt kuuldud sobimatu komplimendi. Mis tavaliselt isegi tema kohta ei käinud. 

«Mul on tunne, et nii tööl kui mu suguvõsas kehtivad käitumisele topeltstandardid,» ei ole eriti hoogne karjatus, millega tänavatele minna. Ometi on need erinevad nõudmised meestele ja naistele olemas ning just nendes ennast ebavõrdsete võimaluste kole pea peidab. «Praegusel ajal on seksism nagu Meryl Streep mõnes uues filmis: vahel ei pane teda kohe tähele,» kirjutab Caitlyn Moran raamatus «Kuidas olla naine» ja mul on ainult hea meel, et vaene Caitlyn ei ole kunagi Eestis jaanipäeva pidanud. Ta paneks topeltstandardeid kohe tähele.

Mul on tunne, et mind võetakse teiste standardite järgi, ja mul on kõrini nendest standarditest. Miks ei või üks naisterahvas endale vahel labasust lubada, olgu see siis intervjuus ropendades, liikluses huligaanitsedes või nii sama pidu pidades? Miks ei võiks me kõik astuda seda väikest sammu ja ka pidusid pidades võrdõiguslikud olla? Jumal teab, et me oskame päris hästi käituda päise päeva ajal kontorites, asi see siis ööpimeduses lõkke ääres end kätte võtta!