Üks viis üha ägedamaks kiskuvate tülidega toime tulla on kasutada aja mahavõtmise meetodit. Kokkulepitult pannakse ühel hetkel tülile piir.
Tuletame esmalt meelde, kuidas tihti paarisuhtes või peres tülid käivad. Kumbki pool üritab teisele oma vaatenurka selgitada, teist väga ei kuulata (ise küll väidetakse vastupidist). Mittekuulamise probleemi üritatakse lahendada veelgi intensiivsema ja emotsionaalsema seletamisega, lisades juurde ohtralt infot selle kohta, mida me teisest poolest arvame ja kui halvasti on meid koheldud. Loodame, et kui endast nii palju ja põhjalikult räägime, siis teine ometigi peab kuulma. Pisiasjast tõusnud tüli võibki muutuda tornaadoks, mille käigus öeldud valusaid sõnu on hiljem väga raske unustada. Ja kui emotsioonid on üleval, siis ei suuda me ei olukorda ega ka kaaslase käitumist, endast rääkimata, rahulikult analüüsida.
Mõni võib muidugi öelda, et aga ma kogu aeg püüan time-out’i kasutada ja see üldse ei tööta. Lähen teise tuppa, panen ukse kinni või lähen lausa kodust välja, ei võta telefoni – lihtsalt, et olukord maha rahuneks. Teine pool aga ei taha aru saada, ärritub selle peale veel rohkem. Isegi kui öelda, et räägime hiljem – no teine üldse ei rahune. Tõsi ta on, sellist mustrit näeb päris paljudes suhetes. Mitu tunnust eristab seda aja mahavõtmise meetodist. Nimelt kui paar on kokku leppinud ja mõlemad pooled teavad, et aja mahavõtmine on rahunemiseks, ja et sinna juurde käib ka reegel, et time-out’i algataja kohustub kokkulepitud aja pärast ise kontakti otsima, siis ei jää kellelegi tunnet, et «ahah, nüüd ta tahtis minust lihtsalt lahti saada, ma ei kõlba talle, minu jutt pole oluline.» Mõlemal poolel on siis selge arusaamine, mis parasjagu toimub.