Maarja Kupits: tahaks tööle tagasi... aga mis hinnaga?

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Mulle lasteaias ei meeldinud. See ei olnud lihtsalt meeldimistunde puudumine, vaid negatiivne emotsioon. Seal ei hakanud mulle meeldima esimesel korral, kui pidasin vastu kõigest kolm päeva, ega mitte ka paar aastat hiljem teisel üritusel, kui vanusega oli lisandunud kannatlikkust, ent piiriks jäi kolm kuud. Korra proovisin sealt isegi põgeneda, ent mu geniaalne plaan vedas mingis aspektis, mida ma praegu meenutada ei suuda, alt ja nad said mu väravas kätte. Õnneks praktiline vajadus lasteaias käia mul tegelikult puudus ja sundima mind ei hakatud.

Veidral kombel ei mäleta ma tänaseks, mis konkreetselt minus nii tugeva vastumeelsuse esile kutsus, ent ilmselt on alati inimesi, kellele enamiku jaoks head lahendused lihtsalt väga hästi ei sobi. Ometi on mul siiamaani eredalt meeles see tunne, kui väga ma ei tahtnud seal olla, ja kuidas ma mõttes lubasin, et oma last ma kunagi lasteaeda ei pane, kui ta just ise selleks soovi ei avalda. Aja möödudes tekkis mul noore ja idealistliku (veel) lastetu naisterahvana suurepärane võimalus isukalt oma sõnu süüa. Ilmselt jõudsin rohkem kui korra kuulutada, kuidas minu laps läheb lastesõime samal nanosekundil, kui ta pooleteiseseks saab ja mina lähen kohe esimesel võimalusel tööle tagasi... ja siis ma sain lapse. 

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu jaoks kukkusid päris paljud asjad väärtuste pingereas ikka kõva kolksuga allapoole. Ma ei pea oma last terve maailma nabaks, aga minu maailmas on tal küll väga oluline koht. Ühtäkki ei tundu mõte sellest, et pooleteisene peaks oma päevad võõraste keskel veetma ja näeks oma vanemaid põhimõtteliselt nädalavahetustel ja tööpäevadel paar tundi õhtuti, enam üldse nii enesestmõistetav ega hea. Need võõrad peaksid talle õpetama kõike, mida ta tulevikus elust teab ja tähtsaks peab. Ärge saage valesti aru, ma ei alahinda kuidagi lasteaiatöötajaid, aga see, kes seda väikest inimest maailmas kõige kallimaks peab, olen siiski mina, mitte nemad.

Rõhutan, et see tekst pole mõeldud emapalgasüsteemi kritiseerimisena. Ka see poolteist aastat on väga palju parem kui mujal maailmas levinud loetud kuud või üldse mitte midagi. Sellegipoolest pean ma, tahtmata oma elukvaliteedis ikka väga suuri järeleandmisi teha, viima väikelapse, kes just hakkab vaikselt maailmast aru saama ja seda avastama, terveteks päevadeks kellegi teise hoida... et saaksin teenida raha, millega muuhulgas selle hoidmise eest maksta. Ja see tundub mulle, kes ma usun, et lapsi saadakse enda, mitte kellegi teise jaoks, juba veidi kummaline. 

Sellegipoolest pean ma viima väikelapse terveteks päevadeks kellegi teise hoida... et saaksin teenida raha, millega muuhulgas selle hoidmise eest maksta.

Tihti soovitatakse ka emapalgast kõrvale panna, et hiljem ei peaks kohe tööle minema. Iseenesest hea soovitus, aga kui emapalk on sama suur kui tavaline palk, siis ega väga ei teki sellist ülejääki, millest veel aastake-poolteist elada. Tore, kui mõnel see toimib, aga minul kojujäämisest sellist säästu, nagu mõnedel näib jäävat, küll ei tulnud. Korteriüür või laen ja muud tavapärased elamiskulud jäävad ju ikka samaks. Seega see variant langeb kahjuks paljudel ära.

Rahateenimise eelduseks on muidugi töökoht, kus seda teha saab. Ajakirjandusest jääb tihti mulje, justkui oleks väikelapse ema esiteks absoluutselt viimane, keda üldse tööle võtta mõtet oleks, ja kui selline äpardus on juba juhtunud, siis on sellele emale endale tööl hoidjat vaja. Sest keegi peab selle töö ju ära ka tegema, eks, kuni titemammad mööda haigeid lapsi ja lasteaiapidusid trallivad, kuna sellega nad teadaolevalt peamiselt tegelevad.

Lihtsa lahendusena nii laste haiguste kui paar korda aastas ettetulevate lasteaiapidude aegse asenduse probleemile soovitan pöörduda nende noorte naisterahvaste poole, kes igal nädalal tööajast iluhooldustes käivad, mitmetunniseid Instagrami-lõunaid naudivad ja suvisel ajal juhuslikult üle nädala reedeti haiguslehele ja/või õppepuhkusele satuvad. Ka tõsisemal toonil võib tegelikult öelda, et minu kogemuse kohaselt jääb kohusetundlik ja usaldusväärne töötaja selleks ka pärast last, ning paar lapsega kodus veedetud aastakestki ei mõju kellegi eelnevalt olemas olnud mõtlemis- ja töövõimele päris hävitavalt. Hea tahtmise ja normaalse omavahelise suhtlemise korral saab töö alati tehtud, kui selleks vaid võimalus antakse.

Endist töönarkomaani noorest emast ilmselt tõesti enam ei saa, aga samas see vist peab ka lapse huvides nii olemagi. Väikelapseiga on tegelikult äärmiselt lühike ja ühelegi lapsevanemale ei saa süüks panna, et sellest elus vaid loetud korrad kogetavast ning lapse terve ülejäänud elu mõistes fundamentaalselt olulisest ajast soovitakse maksimumi võtta ja lapse tegemistes osaleda. Eemalolnud vanema jaoks lapse esimest sõna või ükskõik millist muud kellegi teisega läbielatud «esimest» taasluua pole kahjuks võimalik. Ja kuigi need „esimesed“ pole kaugeltki kõik ja universaalselt häid lahendusi sellele ei ole, on oma lapse elust üleüldiselt ilmajäämine kaotus, mida nii mina kui tõenäoliselt teisedki lapsevanemad ei tahaks kuidagi kanda.