Psühholoog soovitab: räägime lastega internetist

Foto: SCANPIX

Laste nutiseadmete kasutamise osas kõiguvad vanemad oma käitumisega tihti kahe äärmuse vahel.  Ühel hetkel arvatakse, et las laps toimetab ise võrgus nagu tahab, küllap oskab ja on mõistlik. Kui korraga selgub, et kas koolihinded on kehvaks läinud, laps tujukas ja üldse midagi muud enam teha ei taha – siis keelatakse nutiseadmete kasutamine üldse ära. Pole ime, et lapsed on siis pahased ja segaduses.

Ehkki digitaalne lõhe – see, et noored on infotehnoloogia kasutamises tihtipeale osavamad kui nende vanemad – on populaarne teema, on siin paraku oht, et vanemad löövadki käega ja loobuvad lastega arvutimaailast rääkimast. Mõtlevad, et ju nii peabki. Lihtsalt ostavad lapsele uue vidina, kui laps peale käib või vaja. Tegelikult aga kehtivad siin ikka needsamad vanemluse põhitõed, mis elus muidu. Alates sellest, et vanema kohus on juba seadusegi järgi lapse heaolu eest vastutada, talle turvalisi ja mõistlikke piire seada, piiride vajalikkust eakohaselt ka põhjendada.

Piiride seadmise ja reeglite kehtestamisega ei peaks alustama mitte siis, kui laps enam kooli ei jõua (internet on nii palju põnevam) või unepuuduse tõttu kokku variseb. Sellega tuleb alustada kohe, kui nutiseadmetest lemmikud koju tekivad. Kohe võiks leppida kokku, et milleks näiteks telefon on ja millal seda kasutada. Kui vanemad ostsid lapsele telefoni selleks, et laps oleks kättesaadav, siis on see kõige tähtsam. Vanematel peab kindlasti olema ka ülevaade sellest, mis rakendused lapsel arvutis või telefonis on.

Nüüd võib vanematel tekkida muidugi hirm, et nii on ju oht muutuda politsei sarnaseks. Kogu aeg üks keelamine ja kontrollimine. Tegelikult peab vanemal siin olema oskust internetist lapsega rääkida nii, et politseitunnet ei tekiks – me teame ju kõik, et selle tunde ajel tekib endalgi pigem tahtmine  protestida ja vastu hakata.  

Lapsega vesteldes tuleks juhtida juttu sinnapoole, et ta ise hakkaks mõtlema, kui palju arvutikasutust on talle mõistlik ja millised muud tegevused tal muidu tegemata jäävad. Nii tekib lapsel endal soov oma käitumist muuta. Niipea, kui vanem märkab vähimatki positiivset muutust – olgu see kasvõi arvutimäng, mida mängitakse kümme minutitki vähem – tuleks last tunnustada. Anname lapsele märku, et me hindame tema püüet enda käitumist reguleerida ja oleme muutust tähele pannud.

Kui näeme, et laps küll püüab vähem arvutis olla, aga see ei õnnestu, siis suure kurjustamise asemel istume koos maha ja arutame, mil moel ta proovis, mida ette võttis ja kuidas saaks teisiti. Ja püüame olla rahulikud ja konstruktiivsed. Sellised, nagu me tahaks, et tööl meie ülemus meiega oleks – märkaks meie pingutusi parem olla ja ei tembeldaks lootusetuks, kui ebaõnnestume.

Et kõik see piiride ja reeglite seadmise jutt aga loomulikuna välja tuleks, võiks kodus internetist ja arvutitest lastega üldse rohkem rääkida. Sellest, mida vanemad ise võrgus teevad ja sõbralikult küsida ka lastelt. Nii, nagu me räägime koolist, tööasjadest, külaskäikudest, hobidest, sõpradest – igapäevaelust üldse. Arvestame, et laste jaoks on internetis toimuv nende elu tähtis osa. Kui tunneme selle vastu huvi, saame oma lastest ka rohkem teada ja nemad kogevad, et vanem hoolib nende juures muust ka, kui vaid hinnetest ja et kas kõht on täis. Las lapsed seletavad meile, mis on nende jaoks võrgus tore ja mis nõme, millega neile võrgus üldse tegeleda meeldib ja miks. Sellised vestlused saadavad lastele sõnumi, et nendel teemadel võib vanematega rääkida ja nad tulevad abi otsima ka siis, kui internetis tegutsedes juhtub midagi halba. Ja siis saame lapsi paremini suunata nutiseadmeid ka mõistlikumalt kasutama.

Psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel viib 9. augustil Tartu Ülikooli suveülikooli raames Tartus läbi koolitust «Vanemlikud oskused nutiajastul».