Ettevaatust – uus moetrend, mis seelikuservad taas kosmilistesse kõrgustesse kergitab, on ohtlik! Kandjalt nõuab imelühikeses minikleidis istumine-astumine köietantsija osavust, et paistaks täpselt nii palju, kui plaanitud. Kõiki neid, kes supermini möödumas näevad, ähvardab aga kaelavalu, sest sellist vaatemängu ei saa lihtsalt pika pilguga seiramata jätta! Liiklusest ei maksa rääkidagi. Aga naised on teadagi kartmatud ja uue moehitiga kaasnev närvikõdi kisub seda vaid suurema kirega kandma.
Jalgade julge näitamine nõuab julgust. Ja eestlannad on tervistkahjustavalt enesekriitilised. Milliseid jalgu siis õigupoolest näidata tohib? Kas mina ikka võin mini kanda? Äkki olen ma liiga noor, liiga vana, liiga lühike, liiga pikk, liiga paks, liiga kondine, liiga… arg? Milleks endal vabatahtlikult juhtmed kokku lasta? Kui ilm on soe, tuju hea ja tunned end minis mugavalt, siis lase käia! Arvesta, et see, milliseid jalgu parajasti ideaalseks peetakse, on väga juhuslik ja subjektiivne.
Tänapäeval kaldume imetlema pikki, sihvakaid ja parasjagu treenitud jalgu. Kui kahes esimeses punktis ei saa omanik ise midagi muuta, siis viimases küll. Kergemaks saad joostes ja rohkem trimmi kükke tehes. Jalgadel on suured lihasrühmad, need joonistuvad kiiresti välja. Maksimaalselt peenikesed jalad ei pruugi olla sugugi ülearu atraktiivsed, sest nende omanik jaksab harva kiiresti joosta ja elust üldse täit rõõmu tunda. Minu arvates on just tervis igas mõõtmes ainus siht, mida püüda, ja ka kõige ilusam asi! Ka lühikesi, toekaid jalgu, kui sa oled veidigi treenitud, võib täie uhkusega eksponeerida. Kui kõhkled, siis vaata maailma avarama pilguga – ajalooliselt hinnati siinmail naiste puhul just tugevaid jalgu ja selliste kohta, keda tänapäeval sireenideks peetakse, öeldi põlastavalt: «No sellel nagu soorebase sääred… Naise jalad olgu ikka nagu sängi sambad!» Maitsed erinevad nii ajaloo- kui ka kultuuriteljel, aga võid päris kindel olla, et siinsamas, just praegu, on ka sinu enda jalad kellegi silmis kõige ihaldusväärsemad.