Maarja Kupits: igapäev väikelapsega – märksõnadeks kamapallid ja Nukitsamehe film

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Otsisin ühel hetkel käekotist mälupulka, mida meie majas läheb nagu leiba ja millest kõige vajalikum on strateegilisel hetkel alati kuskil mujal kui seal, kus teda vaja on. Mälupulga leidsin mitu päeva hiljem oma ema juurest, tema arvuti küljest, kus see oli viimase aastakese mõnusas jõudeelus veetnud. Kotist aga leidsin midagi hoopis muud, mis üsna eksimatult viitab, et käekoti omanikul on (vähemalt üks) väikelaps.

Ei, need ei olnud mähkmed. Ei olnud ka kompaktne mähkimisalus, mänguasjad, lutt, hambageel, varusärk, -püksid, -sokid ja nende varud. Ei olnud dokumendid ega väikelapse uudishimulik käeke, mis mulle kotti seltsiks tuli, kuna ilmselgelt tegeleti siin millegi põnevaga. Olid hoopis kamapallid, õigemini see, mis neist pärast pingelist kotisviibimist alles oli – kamapallide essents ehk põhimõtteliselt pudi.

Kamapallid on selles mõttes veidi teistmoodi toit, et kuigi need pole otseselt lastetoiduna n-ö kirjas, ei tea ma vist ühtegi täiskasvanut, kes neid sööks ja naudiks (suure näljaga viimases hädas ei loe). Mina ja kindlasti paljud teisedki noored vanemad isegi ei teadnud enne lapse vastava vanuse saabumist, et selline hirmus asi üldse olemas on. Ometi ilmuvad needsamad kamapallid varem või hiljem väga suure osa lastevanemate lauale, riiulitele, sahtlitesse, kaussidesse, taskutesse, kottidesse, ja veel kümnesse erinevasse kohta, kus kindlasti kamapalle olema peaks, ja veel kahekümnesse kohta, kus neid vastupidi sugugi olema ei peaks.

Sarnaselt kamapallidele on mu ellu salaja hiilinud ja vist jäädavalt või vähemalt pikaks ajaks kanda kinnitanud arusaam, et kell pool 9 nädalavahetusel ei olegi enam kirjeldamatult varajane hommik, vaid täiesti normaalne aeg rõõmsalt uuele päevale vastu minna. Tõsi, seda arusaama ma vaatamata jõulisele pealesundimisele veel päris sajaprotsendiliselt ei jaga ja salaja ellu hiilimine on pooleteiseaastase hääleka voodishüppamise kohta äärmiselt leebe väljend. Aga mis teha, kui ollakse kõigest peaaegu poolteist aastat vana, tahab elu elamist ja aega pole raisata. Ka magamine on ilmselgelt ajaraisk.

Oma koha on mu elus ja kodus endale leidnud ka mänguasjad. Täpsemalt terve müriaad mänguasju. See on iseenesest kummaline, sest ma ise olen neid tegelikult väga vähe ostnud – esiteks ma ei armasta poes käia ja asju osta ja teiseks mulle näib alati, et neid on juba piisavalt. Sellegipoolest on algne mänguasjakotike täiesti iseseisvalt muutunud 20-liitriseks mänguasjakastiks, mis viimasel ajal juba üle ajama kipub. 

Kahtlustan, et oma osa selles mängib mees, kelle arusaam näiteks nööriga järeleveetavast autost on auto, mille kasti laps ise põhimõtteliselt istuma mahub, ning kellele «ämber ja kühvel» kõlab äravahetamiseni sarnaselt sõnapaariga «täiskomplekt liivakastimänguasju». Võin ilmselt tänada oma õnnetähte, et ta oma (iseenesest väga armsas) soovis lapsele rõõmu teha näiteks päris tervet liivakasti koju ei vedanud.

Igatahes on kõnealused mänguasjad igal pool. Ma käin mööda korterit ja panen neid paremale ja vasakule ära – ja sekundi pärast on kas samad või uued mänguasjad uuesti oma tee mu selja taha leidnud. Sarnane müsteerium on tabanud ka igapäevast koristamist. Pärast pingelist tolmuimejaga vehkimist oma kätetööd imetledes on kõik väga ilus. Laps istub eemal voodil ja kass on hirmsa põrgumasina eest maapaos teise toa aknalaual või riidekapis või jumal teab kus. 

Ma vaatan korraks mujale – ja ma võiksin vanduda, et juba koristatud sodi on põrandale tagasi hiilinud. Nagu Nukitsamehe filmis, kus sigadele ette kitkutud hein salapäraselt oma kohale naasis. Ega’s midagi, tolmuimeja käima ja mis kehvasti, see uuesti. On ju teoreetiliselt võimalik, et ma lihtsalt ei märganud mingitel segastel asjaoludel seda suurt liivahunnikut keset põrandat ja koristasin kuidagi selle ümbert... on ju teoreetiliselt võimalik... Ja Nukitsamehe film kordub! Hetk tagasi täiesti puhas põrand on uuesti kaetud erinevate esemetega, mille kohta on raske öelda muud kui sodi. 

Pärast viiendat «üle koristamise» korda ma tavaliselt loobun. Ma tean, et mänguasjade ja muude esemete oma kohale panemisest ei ole reeglina kasu seetõttu, et hoolikas väike abiline mul varjuna järel käib ja minu ärapandud asjad kohe oma käe järgi ära korrigeerib, kuid salapäraste sodide müsteeriumi ei ole ma veel seni endale rahuldavalt lahendada suutnud. Siiski kaasnes see fenomen samuti perelisaga, seega on mul omad kahtlused.

Mu sõbranna sõnul on tegemist «tavapärase eluga koos laste ja loomadega». Võib-olla ongi. Õnneks ei ole ma inimene, keda väike loominguline segadus tohutult rööpast välja viiks. Samas on ka minust kordades pedantsematel inimestel lapsed, loomad ja tavapärane elu. Kui palju nemad sellisel juhul veel koristama peavad, et elukeskkond ka nende standardite järgi elamisväärseks saaks, ei taha ma isegi ette kujutada.