/nginx/o/2016/06/22/5535357t1h63a2.jpg)
«Peame välismaale sõitma, kas sa saaksid viis päeva meie koeri hoida?» küsis sõbranna. Miks ka mitte – hoolimata sellest, et labradore on neil majas ei vähem ega rohkem kui kümme.
Tellijale
Viis päeva kümne koeraga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii ma siis saabusin päev enne pererahva ärasõitu majja, kus koerad on sama olulised kui inimesed ja kohati paremini kasvatatud kui mõne teise pere kahejalgsed liikmed. Siiski, kui sa vaatad tõtt kümne labradoriga, lööb silme ees kirjuks. Kaks kolmekuust kutsikat ja 15-aastane Muff juba naljalt teistega sassi ei lähe, aga no kuidas ma kolmel mustal labradoril vahet teen? Loogika on täitsa olemas – Ginal pole halli peaaegu üldse, Perlal on väga palju ja Tasha jääb nende vahepeale. Heledatega lõin juba oma süsteemi – Cherice’i karv sillerdab, Enzo on peaaegu valge ja tahab kogu aeg kallistada, Elf paistab silma lokkide ja veidi turske olekuga ning Grappa on Grappa, peenike ja rahulik.