Kui tihti alustate enda päeva Päikesetõusujoogaga ning mida see päevale juurde annab?
Kuna mul on kolm last, siis laste kõrvalt on päris keeruline leida igapäevaselt seda 2,5 tundi päris oma aega. Laste kasvatamine on hetkel minu põhiline joogapraktika ja Sadhana, mis kestab 24/7 - tuleb pingutada, osata samas lõdvestuda, jääda igas olukorras kohale ja rahulikuks, hingata aeglaselt ja sügavalt, jälgida samal ajal oma emotsioone ja mõtteid ning lasta kõigel kogu aeg minna. Hommikust Sadhanat viin läbi üks kord kuus Kundalini Stuudios ja kui vähegi võimalik katsun kord nädalas seda aega ka oma uneajast võtta, sest see ülendatuse, kerguse ja helguse tunne, mis on alati pärast seda praktikat, on kirjeldamatu.
Mida on teie elukvaliteedis muutnud antud elustiiliga tegelemine?
Olen üles ärganud. Järjest vähem on minu elus ebateadlikkus. Kui varem elasin oma elu pigem autopiloodil ja sooritasin tegevusi masinlikult, lähtudes vanadest mustritest, harjumustest ja uskumustest, siis nüüd on teadlikkust kindlasti rohkem. Olen rohkem kohal ja seetõttu tajun nii iseennast kui ka maailma palju peenemates nüanssides ja värvides kui varem. Elu on elusam. Mu süda on avatum, meel selgem, olen palju tervem ja õnnelikum, rohkem harmoonias enda ja maailmaga.
Tegelete Kundalini joogaga – mis on Kundalini jooga juures see, mis teid võlus?
Kundalini jooga on väga intensiivne, dünaamiline, mänguline, teraapiline. Mulle meeldib ka see sügavus - kui avad ühe ukse ja julged sealt sisse minna, avaneb kohe 10 järgmist ust, kuhu edasi liikuda, mille sisu uurida. Kes vähegi viitsib ja julgeb pühenduda, see kogeb transformatsiooni küllaltki kiiresti. Kundalini jooga, nagu tegelikult ka iga teinegi joogaliik, on väga aus – kui sellega rohkem tegeleda, toob ta nähtavale selle osa meist, mis vajab lahti laskmist, tervendust, muutmist, aktsepteerimist. Sellist peeglit on vaja, kui tahame iseendani jõuda ja iseendaks jääda.