Naised räägivad: naljakaid seiku sünnitusest

Foto: Vida Press

Lapse sünd on väga eriskummaline, raske ja kirju sündmus, mille käigus võib juhtuda nii mõndagi. Naised jutustavad Perefoorumis sünnituse ajal juhtunud naljakatest seikadest, mis on neile aastateks meelde jäänud.

«Pärast 13 tundi valutamist, seda «korralikku valutamist» ja kodus 48 tundi ebamäärast olekut, oli mul ikka jummala kopp ees juba ja ütlesin ämmakale, et no ma enam ei jõua. See oli siis juba presside ajal. Ämmakas tõmbas käise üles, vaatas kella ja ütles: «No okei, mul homme on aega, kas sama aeg ja koht ka sulle sobib sünnituse jätkamiseks?» See ajas naerma ja andis mulle selle viimase jõuvaru, et laps kahe pressiga ilmale tuua.»

***

«Ma olin öö läbi magamata ja söömata. Kui sünnitus oli kestnud juba hea 13 tundi ja sain vanni minna, siis valutasin vannis edasi ning samal ajal sõin hamburgerit. Muidugi burger oli üsna märg juba, aga sõin selle siiski ära. Valude ajal pigistasin vannitermomeetrit ja selleks panin alati burgeri vanni ääre peale, et see täitsa vette ei läheks.»

***

«Esimese lapse sündimise ajal veeti mind ihualasti läbi pika koridori, nii mõnigi mees jalutas mööda.»

***

«Teise sünnituse ajal, kui ämmakas ütles, et natuke veel, lapse pea juba paistab, käskisin neil ta välja võtta - et kui paistab, no võtke siis välja!»

***

«Olin haiglas, valusid ei tundnud. Ämmakas küsis: «Kas on pressitunnet?» Ma vastu, et ei. Mees vaikselt oma toolilt: «On küll.». Ämmakas siis: «No kas on selline tunne, et ajab kakale?» Ma jälle, et ei, mees vaikselt, et on küll. Selle peale ämmakas küsis: «Kumb meist siin nüüd sünnitamas on?»»

***

«Olin oma 13-14 tundi haiglas valude käes vaevelnud ja emakakael ei avanenud. Midagi ei toimunud peale roppude valude. Mina söömata, magamata. Tundsin, et nii, nüüd aitab. Arstid tulid: «Näe - 2 cm on selle ajaga avanenud, mis teeme? Hakkame vist kiirendama?» Mina siis vastu: «Te kiirendage, kiirendage, ma panen igatahes pildi taskusse.» Arstid ei olnud vist päris eestlased ja ei saanud aru, et mis tähendab «pildi taskusse»? Mis pildi? Ma siis: «Noh, minestan ära, silme eest must!» Siis taipasid... Mul oli vererõhk nii laes ja südamelöögid läksid juba imelikuks. Otsustati, et tuleb teha keisrilõige. Ma siis kirjutasin võimalikult kiiresti paberile alla. Kartsin, et järsku mõtlevad ringi.»

***

«Valude vahel kukkusin mina haigla koridoris tantsima. Valude ajal oli aga surmamaitse suus. Kell oli 6 hommikul, arstid käisid mööda ja muudkui itsitasid. Üks veel küsis, kas minuga kõik ikka korras.»

***

«Olin parasjagu KTG küljes ja siis tuli ämmakas mulle kanüüli kätte panema. Issand, kuidas ma ei kannata, kui mu käsi torgitakse. Endal mul sünnitusvalud, aga kanüüli panemine oli hoopis see, mis pilti tahtis ära kiskuda. Nii see kanüülike siis oligi terve sünnituse ajal mul pinnuks silmas. Mees läks kogemata ühe valu ajal vastu kanüüli ja ma vaatasin mehele otsa sellise pilguga, mis võiks tappa. Haiget tegi ju! Hiljem, kui ämmakas otsustas tilguti panna, karjusin ma muidugi jälle kogu jõust, kuni kanüüli kork maha keerati ja sealt verd hakkas jooksma. Kohe olin vait ja vaatasin oma kätt nagu ilmaimet - läks isegi meelest, et sünnitamisega tegelen.»

***

«Mees oli sünnituspalatis sokkis. Ja nagu kiuste sünnitasin ma püstijalu (see polnud plaanis, aga lauale ma ei jõudnud) - kogu läbu otse põrandale. Sellele lisaks pillas abiline veel kausitäie pesuvett palati põrandale - no nii 20 liitrit.»

***

«Valude ajal arvas ämmakas, et äkki lähen vanni valutama. Mina poolsegasena arvasin seevastu, et ma ei tea ikka, mul vist pole nii palju raha, et selle suure vannitäie veearvet kinni maksta.»

***

«Pärast sünnitust öeldi, et on vaja natuke õmmelda ning kästi voodisse ronida. Mul oli pojake ilusasti rinna peal ja nautisime koos olemist. Tavaelus ma ei istu ega pikuta ju jalad harkis ning kuna sünnitusvalud olid selleks hetkeks juba meelest läinud, siis muudkui tõmbasin jalgu kokkupoole (alateadlikult muidugi). Esialgu ämmaemand ise lükkas mul jalad muudkui harki tagasi. Lõpuks sai tal vist villand ja ütles: «Te vist soovite, et ma teil kõik siin all kokku õmblen, jah?!»»

***

«Pärast voodile ronimist soovitati mulle naerugaasi, millest esialgu keeldusin. Kui press tuli, kargas ämmakas mu jalgade juurest maskini ja konkreetselt surus selle mulle näkku. Ma tõesõna mõtlesin sel ajal, et tal on raudselt plaan oma tööpäev lühemaks teha ja mind ära lämmatada. Järgnevad pressid rippusin ma aga mehe käe küljes, et ta naerugaasi ära ei võtaks. Lõpuks arst ja mees mõlemad tirisid jõuga seda mult ära, et hei-hei, pea hoogu nüüd!»

***

«Presside ajal ei suutnud ma õigesti pressida ja siis ämmakas ütles kogu aeg: «Kaki-kaki-kaki…» Siiamaani, kui keegi ütleb «kaki», ajab ikka muigama küll.»

***

«Kui laps kõhule pandi, siis läksin ämmakaga vaidlema teemal, mis värvi laps on.

Mina: «Issand, ta on ju sinine!» 

Ämmakas: «Ei ole sinine, ilus roosa laps on.»

Mina: «Ei ole ju roosa, see on rohkem lilla.»

Ämmakas: «Ei ole, miks ta nüüd siis lilla peab olema, ilus roosa poiss on.»

Mina: «Ei noh, sinine on, miks ta sinine on?»

Ämmakas: «Nüüd siis sinine või? Tegelikult on ju roosa laps…»»

***

«Arst küsis: «Kas teate, kuidas pressida?» Mina muidugi, et jaa, ikka tean. Filmis olen ju näinud! Tõmbasin siis kopsud õhku täis ja nagu seebikas, puhusin uutades selle õhu välja tagasi. Arst vaatas mulle muiates otsa ja küsis, et mis asi see oli. Mina vastu, et press loomulikult. Arst hakkas peaaegu et naerma. Ütles: «Ei-ei, õhku tuleb ikka kinni hoida.» Olgu, proovisin. Tõmbasin kopsud uuesti õhku täis ja pressisin uuesti. Seekord siis mõnuga pähe endale. Arst jälle: «Ei-ei, ikka valesti.» Ütles siis, et pressi nii nagu sa kakaksid. Ma selle peale ütlesin, et ma ei mäleta, kuidas ma kakan. Seepeale pani arst käe kuskile ja ütles, et pressi siia. No siis hakkas asi sujuma. Pärast sünnitust arst ütles, et kui kakamine meelde ei tule, siis mine kindlasti valvelauda ja räägi oma mure ära.»