Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Mis on häbi ja miks on sellest rääkimine ülimalt oluline?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Vida Press

Väikeste lastena programmeerime end nägema ja tunnetama elu lähtuvalt oma kõige meeldejäävamatest kogemustest. Mõttemustrid ja arusaamad on aga välkkiirusel tekkima ning täiskasvanueas koosneme juba suurest personaalsest teadmiste ja arusaamade pagasist, mis on otseselt seotud meie negatiivsete emotsioonide, vastupanu ja mässumeelsusega kindlates situatsioonides, kirjutab Kathleen Kanervikko Motivaatoris. 

Üks destruktiivsemaid ning kindlasti kõige vähem teadvustatumaid tundeid, mida oleme juba varasest noorukiajast kogenud, on häbi. Häbi hiilib ligi igal hetkel, kui arvame, et me pole piisavalt väärtuslikud, armastatud ja hoolitud ning pärsib tugevalt meie arengut, püüdlusi paremuse suunas ning rahulolu iseendaga ja maailmaga meie ümber.

Kuna häbi on aga üks võimsamaid faktoreid ka omavahelise suhtluse mõistmisel, nii kahe armastaja, vanema-lapse kui ka tööandja ja töötaja vahel, vaatame täpsemalt, kuidas ja miks keegi häbi tunneb ning kuidas sellest tundest teadlikult vabaneda. Brene Brown, kes on üle 10 aasta uurinud haavatavuse ja häbi omavahelisi seoseid ning küsitlenud üle kümne tuhande inimese, et häbitunnet sügavuti ja paremini mõista, jagab inimesed kahte erinevasse leeri: naised ja mehed.

Naiste häbitunne on nimelt otseselt seotud nende naiselikkusega, välimusega ning emadusega. Nad tajuvad pidevalt, et peavad olema suurepärased emad, kokad, koristajad, koerajalutajad ning oma meestele kirglikud rahuldajad. Tundes vähemalgi viisil, et nende pingutusi ja vaeva ei hinnata, tunnevad nad sügavat ja kõrvetavat häbi. Peale selle, et nende kanda on enamus koduga seonduv, peavad nad samuti nägema välja ideaalsed, hoolitsema oma välimuse eest ning näima ka teistele meestele võimalikult seksikad. Selline arusaam on 90 protsendil intervjuudes osalenud naistest, tõdedes, et nende häbi on otseselt seotud iga kui viimase eelnimetatud kohustusega.

Mehed, vastupidiselt naistele, ei tunne häbi oma välimuse pärast. Nemad häbenevad nimelt nõrkust (ehk liigset emotsionaalsust), väikest rahakotti ning iga ebaõnnestumist tööl. Nende jaoks on häbi eksimine ning oma juhi või naise alt vedamine ja reetmine. Läbiv teema aga kõigi meeste intervjuudes on justnimelt emotsionaalsus ja haavatavus. Nad häbenevad oma tõeliste tunnete näitamist ning usuvad, et naised mõistavad neid hukka nutmise, solvumise, pehmuse ning väiksemagi «naiseliku» iseloomujoone eest.

Mõistes naiste ja meeste häbitunde erinevust on võimalik nii tööpaigas kui ka romantilises suhtes häbitunnet vähehaaval vähendama hakata. Teades, millised kommentaarid, situatsioonid ning kogemused toovad häbi üles meestes versus naistes, saad sa juhina palju teadlikum olla: õppida oma palveid ja käske tundlikumalt väljendama, jagama nukrale alluvale sobivaid julgustussõnu ning toetama sooja käepigistuse ja õlapatsutusega töötajat, kes väikese eksimuse tõttu tähtsa kliendi on kaotanud. Siinjuures ongi tähtis taibata, et tihtipeale on motivatsioonipuuduses alluva, kes kunagi oma arvamust ei avalda, probleem justnimelt hirm läbikukkumise ees ehk häbi. Häbi võib olla probleemiks ka nendel töötajatel, kes töökaaslastega läbi ei saa ning ühiseid tegemisi ja grupitöid pigem vältima kalduvad. Selle häbitunde sügavaim põhjus võib peituda hoopis hirmus, et neid ei aktsepteerita sellisena nagu nad on: mõistetakse hukka, naeruvääristatakse. Samal ajal kui juhile vastutöötava ja mässumeelse töötaja häbi põhjus võib olla hirm, et teda ei märgata ning ta ei jää kellelegi silma.

Isegi kui häbi põhjused on paljudele meist arusaamatud ning absurdsed, on häbi vägagi alateadlik tunne, mis võib tähelepanuta jätmisel lausa kogu elu üle võimust võtta. Kui palju sa ikka kuuled kedagi rääkimas sellest, mida ta häbeneb? Või millise uudse häbitunde ta äsja enda seest avastanud on? Seetõttu ongi äärmiselt oluline muuta juhina oma töökeskkond nii läbipaistvaks ja avatuks, et inimesed julgeksid üksteisele ka oma unistuste ja hirmude kõrval häbist rääkida. Kõige tähtsam seejuures ongi jagamine, sest siis toimub arusaam, et sa ei ole oma häbiga üksi vaid märkad teistelgi inimestel täpselt samasuguseid tundeid. Vaid siis saab see tunne tõeliselt lahustuda ja sind tabab arusaam, kui tobe see tegelikult on.

Kui paluda kasvõi paar korda kuus igal töötajal (kaasaaarvatud juhil) öelda 5 asja, mille üle nad tööl või eraelus häbi tunnevad, ei ava see ainult inimeste südameid ja ei kasvata usaldust, vaid paneb ka ümbritsevaid inimesi mõistma, kuidas käituda, mis märkusi teha ning kuidas üksteist paremini toetada. Ja kus seda ikka tulemuslikumalt praktiseerida kui oma kontoris, oma pikaaegsete kolleegide keskel ning kohas, kus sa veedad enamuse aja oma päevast?

Tagasi üles